Jutumull kinnisvaramullist tugevam

Kinnisvaramull tekib tavaliselt paljustki spekulatiivsete ostudega kahe grupi poolt. Esimene grupp ostis kinnisvara lühiajaliselt, et seda mõni aeg enda käes hoida (parimal juhul remontida ja korrastada) ja müüa see enne, kui pankade meelitusintress jälle soodsamaks muutub. Teine grupp aga kasutas oma kinnisvara sularahaautomaadina, võttes kinnisvara müües hinnatõusu puhul raha välja ja paigutades selle järjekordselt uude, suuremasse projekti.

Oldi ülimalt kindlad, et mulle pole olemas või on mull nii tugev, et ei lõhke kunagi. Statistikud väidavad, et taoliste tehingute maht ulatus kuni veerandini kogu kinnisvaratehingute mahust. Raha said pankadest isegi need investorid, kelle põhitegevusala oli kinnisvarast väga kaugel. Omatava kinnisvara hulk muutus edukuse etaloniks.

Seesuguste „investorite“ turule tulek, loomulikult pankade abiga, viis meid 2007. aastal situatsiooni, kus äkki avastati, et mulli pindpinevus on nii suur, et oleks aeg  hakata õhku välja laskma. Mulli vastupidamisvõime muutus nii õhukeseks, et viimane aeg oli kõik kraanid kohe kinni keerata. Tagajärjeks oli isegi elujõuliste projektide peatamine ja järsk hindade langus. Pettumus oli ülisuur. Kes taipas mulli olemust, hakkas kohe müüma kõike, mida müüa andis. Kes seda ei taibanud, on nüüdseks oma laevadega põhjas.

Loomulikult võiks lisaks pankadele suunata kriitikanooli ka valitsussektorile, kus poliitikud enda jätkuva populaarsuse nimel ja valimiste eel eriti agressiivselt rõhutasid igaühe õigust kodule.

Nagu ikka, järgneb igale mõõnale (loe: mullile) tõus ja igale tõusule järgneb uus mull. Kinnisvaravahendajad juba reklaamivad igasuguste „investorite“ tulekut. Ja ainukesed mullid, mis ei lõhke, on jutumullid...