Inkinen: ehitusprojekt on tellija nägu

Ajakirjas Ehitaja arvas keegi kaks aastat tagasi, et masu aitab parandada kvaliteeti. Hinnakonkurentsis paraku on efekt risti vastupidine, sest hind peegeldab vaid nõudluse ja pakkumuse vahekorda, tegemist ei ole kvaliteedimõõdikuga.

Kuid üks nõrkvoolu paigaldusfirma töötajaga väitis, et kriisi algusest peale pole nemad sisuliselt kordagi lahendust ehitusprojekti järgi teinud. Ta põhjendades seda sellega, et kui ei tõmba lahendust minimaalse võimaliku peale kokku, ei saa tööd lihtsalt kätte. Selle baasil võiks väita, et nii odavalt nagu siin vahepeal ehitati ja osalt veel täna ehitatakse, saab osades valdkondades ehitada ainult kvaliteedi arvelt. Samuti seda, et kui ikka ei ehita ehitusprojekti järgi, siis mis kvaliteedist üldse rääkida. Kui ehitusprojekti järgi ei ehita, pole ka projekteerimisvigu. Need toob ehitaja esile siis, kui nende baasilt saab küsida lisaraha.

Reeglina tekib ehituspraak nelja halva asja kokkulangemisel: kogemusteta tellija, kogemusteta projekteerija, kogemusteta järelevalve ja kogemusteta ehitaja. Võib näidata ükskõik kelle peale näpuga, kuid paraku ei ole võimalik sellise seltskonnaga teha praagivaba ehitist. Suure tõenäosusega satub selline seltskond aga kokku lihtsamatel ehitistel nagu eramud ja kortermajad ning sellepärast me täna nii palju nendest ka räägime.

Projekteerimine on protsess, kus on palju osapooli. Üks osapooltest on tellija. Vigu on palju, kuid harva saab väita, et tegemist on puhtalt projekteerija oskamatuse või lohakusega. Teatud valdkondades ei ole vigade tagajärjed otsese kahjuna avalduvad ja on isegi vaieldav, kas on tegemist veaga. Näiteks teede puhul võib vaielda, milline lahendus on ohutu ja kas viie aasta pärast toimunud liiklusõnnetus tekkis vigase projekti tõttu? Või tehnosüsteemide puhul, kus projekti järgi on võimalik küll ehitada, aga paari aasta pärast selgub, et ehitis on kasutuskõlbmatu lokkava hallituse tõttu.

Mida tähendab kriisiaeg projekteerimises, on näha suurte konkursside tulemustest. Kuna eksisteerivad üksnes vähempakkumised, on viimasel ajal hinnakonkurssidel odavaima ja kalleima hinna suhe 3-8-kordne. Seejuures ei ole kallima poole peal tegemist juhusliku väljalöögiga, vaid kogu vahemik on peaaegu ühtlaselt täidetud. On pikemata selge, et kui firmad töötaksid samas kvaliteediklassis, siis ehk efektiivsuse arvelt võiks pidada loogiliseks veel kahekordseid hinnaerinevusi.

Odavprojekt ei tähenda tingimata rohkem vigu. See tähendab lihtsalt pealiskaudsemalt esitatud lahendust. Seega fraasi, et ehitamine ja projekteerimine on läinud odavamaks, mõtestatakse valesti lahti. Kriisi ajal ei tähenda see seda, et ostja saab sama asja poole odavamalt kätte, vaid et ta saabki peaaegu poole odavama asja.

Projekteerimises vigade vältimiseks ei ole kahjuks muud teed, kui tuleb leida endale võimalikult suurte kogemustega projekteerija. Kogemustega projekteerija leiate, kui otsite teda mõne hästi teostatud ehitusprojekti järgi, mitte projekteerija suurte sõnade järgi. Projekteerimises maksab kogemus.

Mis põhjustab projekteerimisvigu?- Liigne kiirustamine, mis on tingitud ülilühikestest projekteerimistähtaegadest ja see omakorda lausa olematuks lihvitud projekteerimishinnast.

- Projekteerijate madal kvalifikatsioon. Projekteerimisturule siseneb iga aastal uued ja paraku ka kogemusteta spetsialistid, kes ilmselgelt hindavad üle oma võimekust.- Riigi oskamatus. Riik peaks reguleerima mõistlikult projekteerimisturgu nii, et ka vähemvõimekamatel arendajatel oleks võimalik aru saada, kes on projekteerija, selle paremas tähenduses ja kes lihtsalt õhku täis aferist.- Projekteerimistööde halb koordineerimine. Projekteerimises on ära kadunud kogemustega projektijuhid.- Tellija ebakompetentsus - oskamatus valida kompetentset partnerit; tellijapoolne projektijuhtimine. Kehtib üks lihtne reegel: iga ehitusprojekt on tema tellija nägu.