Arhitekt Mattias Agabus: ärme hüppa C-energiaklassist A-energiaklassi nii kiiresti

Tallinnas Ülemiste Citys asuva 13-korruselise Öpiku büroohoone arhitekt ja peaprojekteerija Mattias Agabus sõnab, et just see maja näitab ilmekalt, et hoone saab päriselt olla samal ajal terviklik ja planeeringult paindlik. Omavahel on sünkroonis nii tellija vajadustest lähtuv arhitekti looming ning inseneride täppisteaduslik reaalsus.

Algab aga kõik tellija vajadustest. Agabusi sõnul on lihtsam siis, kui on üks klient ja üks soov, nagu näiteks Telia büroohoone puhul. Enam nutikust läheb aga tarvis siis, kui rääkida arendajatest, kes veel ei tea, missugune klient talle rentnikuks tuleb ning lähteülesanne on teha selline maja, mis sobituks ruumiplaaniliselt erineva hulga ja erineva suurusega klientide vajadustega.

„Hea ruumiplaneeringu paindlikkus on see, kui tuleb ehitusprotsessi ajal klient, kes vajab suhteliselt suuri muudatusi ning arendaja üllatub meeldivalt, et klientide paigutamine pole ehitushinnas tohutu suur lisakulu ega kapitaalne ümberehitamine,“ sõnab Agabus. Peale selle äripindade konkurents ju säilib – mõni suur klient võib ühel hetkel välja kolida ja siis on vaja teha ruum väiksemateks kontoriteks ümber ehitada.

„Kiirustades ollakse üldiselt valmis tegema varem läbiproovitud variante ja pakutakse lahenduseks üks toimiv keskmine versioon. Praegune büroohoonete ja -pindade tihe konkurents suunab läbi lahendama kümneid eri variante ja neist koos insenerlahendustega pädema panema mitte ainult ühte plaanilahendust, vaid mitut tükki korraga,“ selgitab Agabus Arhitektide juht ja lisab, et Öpiku majas saab ühele korrusele ennast sisse seada üks klient, aga saab ka kaheksa.

Öpiku majas sai tehtud müriaad versioone ja kahe liftiploki tegemine lõi võimaluse jagada büroopindasid trepikodade põhiselt nii, et ei tekkinud koridorlahendust. „Koridorsüsteem on üsna tavapärane, aga ta on ka üsna masendav ja tegelikult üsna raskelt ümberehitatav.“ Agabus põhjendab, et mööda koridori jooksvad kommunikatsioonide magistraalid hakkavad ristuma, suurt hulka ristumisi peaks aga vältima ja Öpiku majades on see ka õnnestunud.

Öpiku majas sai väga hästi läbi lahendatud ka büroohotelli tüüpi osa – väikeettevõtjana rendid justkui ühte kabinetti, kuid sul on olemas ka köök, nõupidamiste ruum ja majas palju muid tugi- ja lisateenuseid. Nii võib ühes büroohotellis koos töötada mitu väikest samale valdkonnale eri tahkude alt lähenevat firmat, kes siis omavahel läbipõimumist ja sünergiat saavad moodustada. IT- ja loomesektoris on selliste puntide moodustamine meil juba levinud, kuid see võiks levida teistessegi valdkondadesse.

Keskkonnahoid toob kliendi

„Pigem just rahvusvahelised ettevõtted on keskkonnateadlikud ja valivad sellised büroohooned, mis vastavad keskkonnasäästlikkuse printsiipidele,“ selgitab Agabus, miks Öpiku hoone rohemärgistamisel oli eesmärk saavutada LEED keskkonnasõbralikkuse sertifikaat. USAs välja töötatud LEEDi puhul tuleb valida energiasäästlikud tehnosüsteemid ka näiteks vähe vett tarbivad segistid-vesiklosetid, energiasäästlikud valgustid, peab olema BACS (nõue hoone tarbimisi reaalajas mõõta), elektriautode laadimiskohad, samuti ei tohiks krundil olla vajadust kastmise järele, sisekujunduses tuleb tähelepanu pöörata sellele, et liimid ja värvid ei eraldaks keemilisi ühendeid. Agabus kinnitab, et LEEDi puhul tuleb projekteerimises teha õigemaid valikuid, kuid kokkuvõttes see kallimaks projekti ei tee, kuid möönab, et ehituse protsessis on rohkem paberimajandust. „Need kõik on pisikesed asjad, mis suurt kulu ei tähenda. See tasub igal juhul ära, sest niikuinii saabuvad nüüd juba 2020 hoonete energiatõhususe miinimumnõuded, mis toovad isegi suuremat panustamist kui näiteks LEED nõuete täitmine.

Kui need samad tingimused niikuinii tuleb varsti täita, siis miks mitte võtta sellele ka hoone rohemärgistuse sertifikaat, mis võib osutuda osadele rahvusvaheliste keskkonnateadlike ettevõtete kui suurklientide jaoks üheks oluliseks otsustusargumendiks büroohoone valimisel.“ Inglise päritolu BREEAMi standardi puhul on nõudeid rohkem ja mõju ehituse maksumusele suurem.

Liiga kallis miinimumnõue

Küll aga tuleb nii arendajatel kui ka arhitektidel hakata lahendama hulka probleeme, kui saabub liginullenergia ajastu. 

Kui praegu on kasutusel kolm energiatõhususe klassi ehk A, B ja C, siis nüüd tahetakse teha kaheastmeline hüpe ja kehtestada miinimumnõudena A-energiaklass ehk hoone energiakulu maksimaalselt 100 kWh/(m²·a). Agabusi sõnul ja Öpiku maja näitel on see Eesti kliima tingimustes iga hoone puhul mõistliku hinnaga raskesti teostatav. 

„Büroohoonete puhul on mõistlike vahenditega saavutatav 120-130 kWh/(m²·a) ehk B-energiaklass. Käisime Öpiku majaga koos inseneridega selle mõttekäigu läbi: B-energiaklassi saime kätte, aga teeks siis õige A? Aga mida see tähendaks?“ küsib ta ja vastab ise, et meie põhjala kliimas on need üle-euroopalise kliima üldistusmudeli baasil tehtud standardid ülereguleeritud. Vaja oleks eraldi nn „Nordic standardit“.

Praeguse süsteemi alusel A-energiaklassi püüdlemine, arvestamata hoonete erinevaid asukohti, võib tähendada näiteks seda, et liginullhoonetel ei ole enam klaasfassaade senisel kujul: aknad muutuvad väikeseks, on vajadus kordi kallima ventilatsioonisüsteemi järgi.

Meie praegune rahakott lubab B-energiaklassi

Kõrghoonetel on lõunapäikese poolsele fassaadile võimalik päikeseenergia tootmisjaamu ehitada, aga madalamatel, teiste hoonete vahel asuvate büroohoonete puhul, ei pruugi see võimalikuks osutuda.

„Ainult päikesepaneelidega ei ole võimalik teha hüpet 120 kWh/(m²·a) pealt 100 peale. Tuleb kõike muud teha, aga need on väga kallid investeeringud meie kliima tõttu. Võib-olla Norra, Soome ja Rootsi jaoks ei ole see suur investeering, kuid meie jaoks on 100 saavutamine ebamõistlik,“ viitab ta ka kohalikule keskmisele ehitushinnale.

„Kindlasti on ruumi, et leida häid lahendusi. Arhitektid on ju leidlikud. Kuid meie tegutseme oma elustandardist lähtuva ehituse hinnataseme tingimustes. Kui meie keskmine ehituse hind tõuseks Skandinaavia tasemele, siis oleks see võimalik, aga praegu see nii ei ole ja kunstlikult seda kergitada ei saa. 

Ainult liginullhooneid ehitama hakates võivad tulla kallimad tehnoloogilised investeeringud ilmselt arhitektuurse ja sisearhitektuurse kvaliteedi arvelt.“

Samuti on võib tekkida vastuolu energiatõhususnormide ja töö- ja eluruumide sisekliima seaduse vahel, kus mõlemad ei pruugi samaaegselt pädeda. 

Agabus sõnab, et pole piisavalt teadvustatud, mida A-energiaklassi maja tegemine sisekliima seisukohalt tähendab. „Ehitame kilekottmajad, mille õhku valitseb agregaat – see saab olema reaalsus. Puhas füüsika on see, mille vastu ei saa“, tõdeb Agabus. Inimestel ei meeldi olla liigkuivades ruumides. 

Siis peaks justkui probleemi lahendama õhu niisutamine, kuid nii lihtne see siiski ei ole. See on kompleksne küsimus ja on vaja algselt kogu hoone konstruktsioonidena välja ehitada ning mis on lisakulu. 

Seniks aga soovitab: „Ärge tehke kaks pügalat hüpet, tehke üks. Saan öelda oma arhitektuursest ja insenertehnilisest kogemusest lähtuva hinnangu Öpiku maja näitel. 

Öpiku majal on olemas kõik mõistlikud ja väga head energiatõhususe lahendused – muuhulgas ei ole liiga palju klaaspindasid ja olemas on päikesepaneelid – madalenergiahoone on meie jaoks praegu ja kümne aasta perspektiivis mõistlik eesmärk.“