Elektriautode laadimispunkt on tänapäeva ärikinnisvara juures vältimatu

Elektriauto jaoks mõeldud laadimispunkt ei tähenda kaugeltki vaid üht pistikupesa seinas. Miks? Tavalisest pistikupesast saab küll autoakut laadida, kuid see on aeglane ja sobib pigem koduseks laadimiseks. Lahendusi on aga erinevaid ja nende erinevused tulevadki välja just laadimisvõimsuses ja -kiiruses.

Tänapäeval eristame kolme põhilist laadimistüüpi: aeglane väikese võimsusega kodulaadija, keskmise kiirusega ärikinnisvara juurde sobiv laadija ja suur kiirlaadija maantee ääres. Tegelikult on Eestis hea olla elektriauto omanik, sest meil on kogu riik laadimispunktidega kaetud, kuigi ideaalist (2,5–3 laadimiskohta ühe elektriauto kohta) oleme veel kaugel. Kiirlaadijaid on Eestis 167, millest 102 linnades ja 65 maanteede ääres. Seega on puudus just keskmise kiirusega ärikinnisvarasektorisse sobivatest laadijatest, mis, muide, on just mujal maailmas hästi arenenud ning millel on suur potentsiaal.

Miks suur potentsiaal? Mõelge oma mobiiltelefonile – kujutage ette, et peaksite enne helistamist telefoni kõrval seisma ja ootama, kuni see laeb. See oleks tüütu ning tänapäeval keegi enam isegi ei mõtle, kuidas tema telefoniaku täis saab. Ärikinnistute laadimispunktide puhul räägime tunni-paaripikkusest laadimisest, kuni klient külastab poodi, teenindus- ja raviasutust, spordikeskust ning käib teatris, kinos ja kontserdil. Need on sellised laadimispunktid, mis võimaldavad shopping’u või kontserdi ajal justkui möödaminnes auto aku täis laadida.

Millest alustada, kui on tõesti huvi laadimispunktide rajamise vastu?

Kinnisvaraomanik peaks enne laadimispunkti ehitamise otsust tegema selgeks, kas ta tahab pakkuda vaba või tasulist laadimist. Kui tasulist, siis kas süsteem oleks vaja siduda mõne makselahendusega? Kas oleks mõistlik piirata laadimispunkti kasutamist oma maja töötajate piires? Kas on oluline luua kasutajate andmebaas, et teada, kui palju ja kes laadimispunkte kasutavad? Kas see jaam peaks olema läbi õhu või võrgukaabliga ühendatud mingi süsteemiga, mis aitaks näiteks majutusasutuse puhul lisada konkreetse sõiduki laadimise kulu toa maksumusele?

Projekteerimise käigus tuleb koos projekteerija ja ehitajaga välja arvutada, kui palju võimsust laadimispunktide jaoks tuleb varuda. Kui rääkida juba olemasoleva hoone juurde laadimispunkti lisamisest, peab teadma, kui palju on majas vaba võimsust. Kes aga uuele ehitisele laadimispunkte planeerib, võiks kasutada nutikat lahendust ja piirata vajadusel laadimisvõimsust sõltuvalt teiste tarbijate tarbitavast võimsusest, kuna vastasel juhul võivad näiteks kaubanduskeskuse suvine konditsioneer või tootmishoone tööpinkide töötamine tekitada ootamatu energiapuudujäägi. Maksimaalne võimsus ühe auto laadimiskoha tarvis on 22 kilovatti, kuid selge on see, et autode akud on erineva mahutavusega ning samuti oleneb laadimise kiirus aku tühjusest ja teistest parameetritest.

Rääkides tehnilistest nüanssidest, tuleb kindlasti arutada teemat oma ala asjatundjatega. Näiteks ei sobi laadimispunkti tavaline ehituspoest ostetud pistikupesa, mida pole testitud nii pikaajalise koormuse jaoks. Lisaks on oluline teada, mis asub seina sees pistiku taga – kas juhtmed peavad võimsusele vastu või on oodata äkki ülekoormusest tingitud süttimisohtu? Turvalisus on siin koguni kolmepoolne: see tähendab hoolimist kasutajast, elektriautost ja omaniku elektrivõrgust. Laadimispunkti investeering pole küll kõige odavamate killast, kuid see on suur samm tuleviku suunas, pakkudes oma klientidele, töötajatele ja külastajatele võimalust nautida rohelisemat keskkonda.