Sucksdorff: kinnisvarasektor on viie aastaga palju õppinud

Mika Erik Sucksdorff asus Uus Maa tegevjuhina tööle 2006. aasta 4. detsembril ehk täpselt viis aastat tagasi.

Kasvasite üles Soomes. Mis ajendas Teid Eestisse tulema?

Aasta oli siis 1994 ning soov alustada ülikooliteed. Eestis oli alustanud Concordia Rahvusvaheline Ülikool ning mõte siia kolimiseks oli põnev. Mulle meeldis võimalus omandada läänelik haridus inglise keeles, elada riigis, mis on alles saanud uuesti iseseisvaks, õppida uut keelt ja kultuuri ning näha, kuidas kõik areneb. See oli väga-väga huvitav.

Millal ja miks otsustasite, et jääte siia pikemaks või isegi päriseks?

Ülikooli ajal alustasin oma karjääri Finnairis ning nemad kutsusid mind peakontorisse Soome aastal 1999. Kolisingi tagasi Soome ning töötasin Finnairis kuni 2006. aastani, millal mulle tehti ettepanek siia tagasi tulla ning Uut Maad juhtida. Uus väljakutse ning mõte jälle Eestis elada olid meeldivad. Siin olid väga paljud head sõbrad, kellega olin ülikoolis ning väljaspool ülikooli tuttavaks saanud ning tundsin, et soovin areneda hoopis teise ala peal koos uute väljakutsetega.

Olete öelnud, et Teile meeldib Eestis rohkem elada kui Soomes, kuna siin on noortel suuremad võimalused end tõestada ja läbi lüüa. Mida sellega täpsemalt mõtlete?

Mõtlen seda, et Soome ühiskonnas ja paljude sealsete ettevõtete struktuuris on väga tihti selline mõttemall, kus noor peab lihtsalt ootama oma aega, sest ta on noorem. Mina pooldan seda, et inimesi hinnatakse nende võimete ja isikupära järgi ning antakse võimalusi.

Tulite kinnisvarabürood Uus Maa juhtima 4. detsembril 2006 ehk täpselt buumi tipul. Mis on sellest ajast eredana tänaseni meeles?

Mälestusi on palju. Eredaim on võib-olla vastus küsimusele, mille esitasin ühele meie konsultantidest: “Kuidas kirjeldad Sina mulle oma kogemuse põhjal kinnisvarabuumi?” Tema vastus oli: “Kõige paremal kuul tegin 31 tehingut, notareid paluti laupäeval tööle tulla, et kõik tehingud saaks tehtud.” See kõlas nii uskumatu, kõik läksid selle positiivsuse ja hüppega kaasa mõtlemata, et nii ei saa kesta igavesti.

Kuidas on kinnisvarasektor viimase viie aasta jooksul Teie hinnangul muutunud?

Kinnisvarasektor on viimase viie aastaga läbi elatud perioodist õppinud väga palju. Investorid analüüsivad põhjalikumalt, arendajad oskavad paremini hinnata oma riske, inimesed oskavad nõuda ja objekti kohta täpsemalt küsida. Paraku on nii, et inimesed õpivad kõige paremini vigadest. Nüüd pööratakse rohkem tähelepanu kvaliteedile. Ma väga loodan, et need, kelle ärimudelisse oli petuskeem n-ö sisse kodeeritud, on saanud oma vitsad kätte. Loodan, et me ei näe neid järgmise buumi ajal enam tegutsemas, sest usaldus on nende vastu kadunud.

Mis Teid masu ajal kõige enam vapustas?

Inimeste kurvad lood sellest, kuidas nad olid investeerinud oma raha, et ehitada unelmate kodu ning kuidas arendajad seejärel pankrotti läksid ning inimesed oma rahast ilma jäid. Jah, võib küsida, kuidas nad said olla nii rumalad, et nad selliseid summasid ette maksid, aga see ei vähenda kurba tõsiasja, et inimestele oli see suur tragöödia.

Teisalt pean mainima, et need aastad on olnud mu elu parimaks õppetunniks, kuidas muutusi läbi viia ning kuidas ettevõtet rasketel aegadel elujõulisena hoida.

Mainite Uus Maa kodulehel, et olete oma „jalgpallikarjääri“ lõpetanud ning siirdunud teistele spordialadele. Mida „jalgpallikarjääri“ all mõtlesite, kus ja kui kaua mängisite, millistel suurematel võistlustel osalesite ning milliseid tiitleid-medaleid võitsite?

Jalgpallikarjäär ongi igaks juhuks kirjutatud jutumärkidesse, sest meistriliigas pole ma kunagi mänginud. Mänguaastaid sai küll kokku umbes 25, aga kõrgeim saavutus oli Eesti esiliiga üleminekumängud, kust me kahjuks oma toonase meeskonnaga edasi ei saanud.

Milline on Teie suhe sporti praegu?

Suhe on positiivne ja soe. Tegelen aktiivselt rulluisutamise ning jäähokiga. Kuna vanust on juba piisavalt, osalesin eelmisel suvel veteranide Maailmameistrivõistlustel Prantsusmaal, kus sain 34. koha. Hokit mängin Eesti Harrastajate Hokiliiga suurepärases meeskonnas Purikate värvides.

Milliseid oskusi aktiivse spordiga tegeledes saite, mis Teie praeguses ametis n-ö marjaks ära kulusid?

Ma nimetaksin kolm oskust, mis on olulised spordis ning mida saab ärisse üle tuua. Esiteks, selleks, et jõuda kaugele, tuleb püstitada eesmärke, mõelda välja tegevuskava ja siis tegutseda. Teiseks, tõeline areng toimub läbi valu. Inimesel peab olema julgust astuda välja oma mugavustsoonist, et areneda. Kolmandaks on tähtis meeskonnatöö. Meeskonnas võib olla samal tasemel treenitud inimesi, kuid see, kuidas nad omavahel töötama panna, loob energia, mis viib ettevõtte jõuliselt edasi.

Kui paljudest endistest jalgpalluritest on Teie andmetel saanud praeguseks ärimehed või ettevõtete juhid?

Paljud endised tippjalgpallurid on siiski jäänud treeneritena jalgpalli juurde. Jalgpalluritest ärimeesteks võiks nimetada Aivar Pohlakut, kes asutas kunagi FC Kuressaare ja mängis ka ise seal. Toomas Krõmmil on lilleäri ning Janno Hermanson on audiitoräris.

Palju rohkem on neid ärimehi, kes on suured jalgpallihuvilised ning mängivad või on mänginud ka ise, näiteks Kuno Tehva ning Andres Agasild.

Milliseid uusi väljakutseid lähiaastail enda jaoks näete?

Järgmisel aastal tahame jõuliselt arendada kogu ettevõtet. Enda jaoks olen paika pannud Uus Maa äripindade ning Uus Maa Property Advisorsi arengukava.