Kui palju maksab elektriliini talumine koduaias?

Demokraatlikus ühiskonnas on omandiõigus eelduslikult puutumatu ja igaühel on sellele ka õiguspärane ootus. Kuna omandiõigus on üks põhiseaduslikest õigustest (s.o tegemist on põhiõigusega), siis on selle piiramine seotud rangete piirangutega. Põhiseaduslikud garantiid, mis kaitsevad põhiõiguseid, s.h omandiõigust, on laiemad kui pelgalt põhiseaduse §-s 32 sisalduv omandiõiguse kaitse. Näiteks sätestab põhiseaduse § 11 proportsionaalsusnõude, mille kohaselt tohib põhiõiguseid riivata üksnes siis, kui see on hädavajalik, kohustades seejuures kohaldama isiku suhtes kõige vähem koormavat meedet. Põhiseaduse § 13 tagab aga kaitse riigi omavoli eest ja põhiseaduse § 14 kindlustab isiku õiguste kaitseks tõhusa menetluse. Esmapilgul on seega kõik hästi, kuna põhiseadus sisaldab ju piisavalt tagatisi põhiõiguste kaitseks.

Paraku ei saa jääda lootma ainult põhiseadusele. Põhiseadus on kehtestanud üldise raamistiku, mis reguleerib meie elu erinevaid aspekte, kuid ei reguleeri seda ammendavalt. Põhiõiguste lõpliku ulatuse ja sisu kujundab seadusandja, kelle liikmed me demokraatlikel valimistel oma huve esindame valime.

Seadusandja aga ei saa lähtuda loomulikult pelgalt üksikutest põhiõigustest, vaid tema peab neid vaatlema omavahelises koosmõjus, võrreldes ja kaaludes vastandlikke huvisid ning otsides avalike huvide ja üksikisiku huvide vahel tasakaalu. Kumb huvi parajasti olulisem on, otsustab seadusandja.

Alati ei ole huvidevahelise tasakaalu leidmine paraku lihtne. Pöördudes tagasi omandiõiguse puutumatuse põhimõttele tuleb arvestada, et juba põhiseaduse § 32 näeb ette põhimõttelise võimaluse üldistes huvides piirata omandiõigust, kui piiranguga kaasneb õiglase ja kohese hüvituse maksmine. Kahjuks ei ole seadusandja arusaam kohesest ja õiglasest hüvitisest alati kõige adekvaatsem.

Eestis on omajagu maaomanikke, kelle maatükkidel asuvad mitmesugused kolmandatele isikutele kuuluvad tehnovõrgud- ja rajatised, olgu need siis vee- või küttetorustikud, elektriliinid vms. Seadusest tulenev kohustus tehnovõrkude- ja rajatiste olemasolu taluda tekitab sisuliselt olukorra, kus maaomanikelt on võetud ära nende omand või vähemalt oluliselt piiratud omandi kasutamist. Kas nad saavad selle eest ka mõistlikku ja kohest hüvitist nagu näeb ette põhiseadus?

Tavaloogika ütleb, et kui teine isik soovib minu omandit millekski kasutada, saan ma selle eest küsida mõistlikku kasutustasu-üüri. Kui kasutustasu suuruse osas kokkulepet ei saavutata, siis tehingut ei toimu. Kui teine isik soovib aga näiteks üle minu maatüki tõmmata elektriliini, siis tavaloogika enam ei kehti. Lisaks sellele, et isikult on ära võetud sisuline võimalus otsustada, kas üldse oma maatükki kellegi kasutusse anda, on riik reguleerinud ära ka kasutustasu suuruse ja seda õige kummalisel viisil.

Alljärgnevalt kirjeldan ühe oma kliendiga seotud tegeliku elu juhtumit, mis ilmselt tuleb nii mõnelegi maaomanikule tuttav ette. Inimesele kuulub aastaid maatükk, mida ta kasutab metsa majandamiseks. Üle maatüki on juba nõukogude ajast tõmmatud kõrgepingeliin. Kuna elektriliin on aastakümneid üle maatüki kulgenud, on maatüki omanik aastate jooksul sellega seotud piirangutega jõudnud kohaneda ja neid aktsepteerida. Paraku otsustas elektriliini omanik - Elering, et olemasoleva elektriliini võiks rekonstrueerida. Üheaegselt elektriliini rekonstrueerimisega otsustas Elering selle ka kordades võimsamaks teha, millega maaomanikule kaasnenuks piiranguvööndi mitmekordistumine. Piiranguvööndis aga on praktiliselt igasugune tegevus keelatud. Arusaadavalt maaomanik mingeid täiendavaid piiranguid oma maatükile ei soovinud, mis lõppes sellega, et Elering pöördus kohaliku omavalitsuse poole sundvalduse seadmiseks eelnimetatud maatükile. Sundvaldus kui seadusest tulenev piirang võimaldanuks Eleringil liiniehituseks vajaliku ehitusluba taotleda.

Tänaseks on eelkirjeldatud vaidlus jõudnud kohtusse. Maaomaniku ainsaks lohutuseks hetkel on see, et kohus peatas kuni kohtuvaidluse  sundvalduse seadmise, s.o mingit elektriliini ei rekonstrueerita ega uusi liine rajata enne, kui kohtuvaidlus on lõppenud. Miks aga päädis asi kohtumenetlusega? Kohtuvaidluse põhjustas maaomaniku avastas, et seadusandja on oma ääretus „helduses“ kehtestanud regulatsiooni, mille kohaselt saab isik tema maatükile seatud omandiõiguse piirangu eest, mis muuseas võtab enda alla 0,5 ha, ei rohkem ega vähem kui 10 eurosenti aastas.

Selleks, et hüvitust saada, peaks maaomanik esitama vastava kirjaliku taotluse, millest tulenevalt on ainuüksi hüvitise taotlemise kulu (postmarki, ümbrik, kirjatarbed jne) kordades suurem kui hüvitis ise. Aga see pole veel kõik. Seadusandja nõuab maaomanikult ka piirangu alla jääva maatüki eest edasi maamaksu tasumist, nagu igalt teiselt maaomanikult. Iga-aastane maamaks aga on mitu korda suurem kui iga-aastane „mõistlik ja kohene“ hüvitis. Seega on seadusandja tasakaalustanud vastandlikke huvisid selliselt, et maaomanik peab tasuta andma oma maatüki riigile kuuluva äriühingu kasutusse ja riik nõuab maaomanikult omandi pealt (mida sisuliselt enam pole) riiklike maksude edasi maksmist. Kehtiv regulatsioon ei võimaldanud eelnimetatud maaomanikul ühelgi juhul saada suuremat hüvitist, kui olid tema kulud seoses maatüki omamisega, kuna maamaks on tema kinnisasja puhul alati suurem kui sundvaldustasu.

Ilmselt väidab Elering eeltoodud näitega seoses, et elektriliin on avalikes huvides hädavajalik, kuna kindlustab väga palju majapidamised elektrienergiaga. Elering väidab ilmselt ka seda, et juhul kui Elering peaks maatüki kasutuse eest näiteks turuhinda maksma, tooks see kaasa võrgutasude olulise tõusu ja see omakorda elektrihinna tõusu lõpptarbijale. Nõus. Ei saa eitada, et Eleringil on arvatavasti õigus selles osas, et elektrienergia hind ja maaomanikele makstav tasu elektriliini talumise eest on omavahel seotud. Aga praegu on põhiküsimus selles, kas elektrienergia jõudmine kõikidesse kodudesse peaks toimuma üksikute maaomanike kulul või peaks vastavate kulutuste katmises osalema kogu ühiskond tervikuna?

Küsimus on tegelikult ka selles, kas isikult saab omandi lihtsalt tasuta ära võtta. Ei maksa unustada, et kui liiga kergekäeliselt lubada põhiõiguste piiramist, siis varem või hiljem järgneb ühe põhiõiguse piiramisele teine ja siis kolmas jne. Nii kaua kui põhiseaduses märgitud kohese ja mõistliku hüvitise nõue ei ole pelgaks loosungiks, peab sellest lähtuma ka seadusandja, meeldigu see talle või mitte, sest põhiõigustega arvestamine ei saa olla illusoorne või valikuline. Väide, et üldhuviteenuse osutamist võimaldava võrgu ülalpidamisega kaasneva kogu rahalise koorma panemine üksikutele maaomanikele on igal juhul õiglasem, kui et vastavat kulu peaks kandma kogu ühiskond, on vaieldav.

Niikaua kui riik identifitseerib ennast sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigina (vt põhiseaduse § 10), ei saa hüvede ümberjaotamine põhineda meelevaldsel regulatsioonil ja ebaõigluse tekitamisel. Pealegi, vastupidiselt ühiskonnas laialt levinud arvamusele, ei ole kõik maaomanikud rikkurid, mistõttu ka mingit sotsiaalset õiglust sellel teel saavutada võimalik ei ole. Küll aga võib väita, et näiteks Elering, kes riigi poolt kehtestatud (NB! juhtumisi on riik ka Eleringi ainuomanik) seaduse alusel saab sisuliselt tasuta eraomandit kasutada oma majandustegevuseks, ei ole tegelikult majanduslikes raskustes. Ehk lihtsamini öeldes – riik on teinud õiguspoliitilise valiku, kus (suhteliselt väike osa) ühiskonnaliikmeid peab riigile endale kuuluva äriühingu kasuks oma omandiõigusest tasuta loobuma ja riigile koguni peale maksma, et riik sellesama riigi äriühingu kaudu saaks osutada kõikidele ühiskonnaliikmetele avalikku teenust.

Mida siis maaomanikud saavad sellises olukorras ette võtta?

Tegelikult on maaomaniku keerulises olukorras, sest tavapärane vaidlus halduskohtus ei pruugi sihile viia. Isikul on kaks halba valikut – võtta vastu pakutav väike hüvitis või sellest keelduda ning lasta endalt esialgu maatükk üldse ilma erilise hüvitiseta käest ära võtta ja loota, et kohus seab õigluse jalule.

Täna kehtiv seadus on üles ehitatud põhimõttel, et kinnisasjale sundvalduse seadmine võtab aega mõned kuud ja toimub suhteliselt lihtsustatud korras. Kohalikul omavalitsusel on vaja läbi viia kasvõi näiline era- ja avalike huvide omavaheline kaalumine ning seejärel tuleb teha piisavalt põhjendatud haldusakt sundvalduse seadmise kohta. Sundvalduse seadmise vaidlustamine on seetõttu äärmiselt keeruline, eeldusel, et kohalik omavalitsus (vähemalt pealtnäha) kasutab temale antud diskretsiooni nõuetekohaselt ja suudab enam-vähem korralikult oma otsustuse ära motiveerida.

Arvestades, et sundvalduse seadmine toimub avalikes huvides, ei tühista halduskohus haldusakti pelgalt sellel põhjusel, et näiteks mõni põhjendus on sellest puudu või haldusakti sõnastus on halb. Sundvalduse seadmise vaidlustamine eeldab seetõttu pigem põhiseaduslikku kui haldusõiguslikku vaidlust, seda enam, et tegelikult ongi probleemi tekitanud põhiõiguste ebapiisav tagamine. Märgitagu, et Riigikohus on juba 2004.a. (RK lahend nr 3-4-1-3-04) leidnud, et tehnovõrgu- ja rajatise tasuta talumise kohustus ei ole mõõdukas ega kooskõlas põhiseadusega. Täna kehtiv regulatsioon on tekkinud tulenevalt eeltoodud riigikohtu lahendist. Täna makstav hüvitis, mis on tihtilugu suurusjärgus mõnikümmend eurosenti aastas, ei tähenda tõepoolest enam tasuta talumiskohustust, kuid kas regulatsioon muutus sellega mõõdukaks?

Eesti Vabariigi Õiguskantsler seda meelt ei ole ja juhtis juba 2010.a. suvel sellele Riigikogu tähelepanu seaduse muutmise vajadusele. Seega on tänasel päeval sundvaldusega koormatud maatüki omaniku parimaks võimaluseks kohtus (juhul kui ta otsustab vaidlustada oma omandiõiguse piiramist) taotleda kohtult tugines seejuures õiguskantsleri seisukohtadele regulatsiooni põhiseaduspärasuse hindamist. Põhiseaduse § 15 lg 2 ja § 152 alusel jätab kohus kohaldamata ja tunnistab põhiseadusega vastuolus olevaks mis tahes seaduse või õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega. Arvestades varasemat Riigikohtu otsust ja õiguskantsleri viimast arvamust, ei ole põhiseaduslik vaidlus sugugi perspektiivitu.

On ka teine võimalus. Alati saab üritada tehnorajatist- või võrku rajada sooviva isikuga läbi rääkida ja üritada nö kohtuväliselt saada mõistliku hüvitise osas kokkuleppele. Tõenäoliselt ei ole kohtuvaidlusest huvitatud kumbki osapool, kuna kohtusüsteem on üldiselt ettearvamatu ja kohtumenetlus on kulukas. Arvestada tuleb siiski asjaoluga, et kui läbirääkimistelaua taga on ühelt poolt sadu miljoneid eurosid käsutav loomulik monopol ja teiselt poolt üksikisik, siis ainus asi, mille üle sisuliselt läbi räägitakse on läbirääkimiste laua taha istumise kellaaeg. Läbirääkimised ise seisnevad aga suure tõenäosusega „võta või jäta“ pakkumise vastuvõtmises või tagasilükkamises.

Seega juhtumil, kui mõni monopoolne võrguettevõtja soovib maatükki enda kasutusse saada, on riik täna jätnud inimesele üksnes kaks halba valikut – anda maatükk käest võttes vastu pakutav väike kompensatsioon säästmaks oma aega ja närve või alustada keerulist ja kulukat kohtumenetlust, mille lõpptulemus ei ole ette teada. Enamus valib esimese, lihtsama tee. Kuid see ei tähenda ilmtingimata seda, et need vähesed, kes otsustavad kohtu kaudu õigust otsida, teeksid valesti või neil puuduks võimalus õiglase lahenduse saamiseks.

Kohtu ülesanne on kaitsta üksikisikut riigi omavoli eest, s.h seadusandja omavoli eest. Kuna õigusemõistmine on kohtu kohustus, siis kohus ei saa keelduda vaidluse lahendamisest. Ei maksa ka unustada, et tehnorajatist- või võrku ehitada sooviva isikuga saab läbi rääkida ka kohtumenetluse ajal, s.o üks ei välista teist. Isegi kui pikas perspektiivis ei õnnestu vältida tehnorajatise või –võrgu ehitamist oma maatükile, siis sõltuvalt kohtumenetluse käigust võib kohtumenetlus vähemalt üksikisiku läbirääkimisjõudu monopoolse vastaspoole suhtes suurendada ning tuua makstava hüvitise suuruse lähemale mõistlikule hüvitisele.