Arvo Pärdi keskuse teevad eriliseks loodus, asukoht ja inimesed

Tänavu oktoobris külastajatele uksed avanud Arvo Pärdi Keskuse hoone rahvusvahelise kaheetapilise ideekonkursi võitis 2014. aastal Hispaania arhitektuuribüroo Nieto Sobejano Arquitectos. Büroo varasemate tööde hulka kuuluvad muuseumid ja galeriid nii Hispaanias, Austrias kui Saksamaal. “Projekti kontseptsioon on arhitektuur looduses ning ruumi orgaaniline lähenemine geomeetriliste suhetega loodusesse,” lausus arhitektuuribüroo arhitekt ja projektijuht Alexandra Sobral.

Keskuse sisekujunduse puhul oli aga oluline, et see sulanduks ühte hoone arhitektuuriga. Sobrali sõnul olid lauad, toolid ning teised sisustuselemendid disainitud nii, et ka neil oleks oluline osa projektis. “Sisearhitektuuri puhul räägime kahest-kolmest viimistlusmaterjalist – põhiliselt kasutasime puitu, klaasi ja betoonisegude struktuuri,” lisas arhitekt.

Tema sõnul on terve Arvo Pärdi Keskuse projekt eriline selle poolest, kuidas see suhestub loodusega Laulasmaal – pidades lugu loodusest ning hinnates vaikust. “See kontekst on täiesti erinev sellest, millega oleme harjunud suurlinnades, keskustes ja väikelinnades, kus me töötame ka palju haljastusega. Kuid see projekt oli väga eriline, kuna selle asukoht on eriline,” sõnas Sobral ning lisas, et asukoht on üks osa keskuse kontseptsioonist ning tema jaoks üks võtmeelemente.

“Mulle tundus, et kõik projekti asjaosalised – klient, töövõtjad ning konsultandid, nagu insenerid, arhitektid, valgustajad – olid väga pühendunud. Seetõttu leian, et Eestis oli keskuse sihtasutusega lihtne töötada. Oli väga meeldiv töötada kõikide osalistega ja ekspertidega. Kokkuvõtvalt tegid projekti eriliseks asukoht, loodus ning inimesed,” lisas ta.

Arhitekt tõdes, et Nieto Sobejano Arquitectose jaoks oli see projekt võimalus olla sellise väljakutsega seotud nagu helilooja Arvo Pärt. “Me ei kahelnud hetkegi, et me tahaks selles projektis osaleda ning loomulikult seda võita,” sõnas Sobral.

2013. aastal SA Arvo Pärdi Keskuse ja Eesti Arhitektide Liidu (EAL) koostöös korraldatud ideekonkursil osales 71 arhitektuuribürood ning EALi direktor Ingrid Mald võrdles seda 2008. aastal toimunud Eesti Kunstiakadeemia arhitektuurivõistlusega Tartu mnt 1 krundile, kuhu laekus 96 võistlustööd, millest kvalifitseerus ja läks hindamisele 91 osalejat.

Konkurss oli rahvusvaheline ning EAL saatis võistluse kohta info välismaa arhitektide liitudele, ajakirjadele ja veebiportaalidele, samuti avalikustati ideekonkursi kutse Euroopa Liidu riigihangete registris. Maldi sõnul nii suur huvi ideekonkursi vastu otseselt üllatusena ei tulnud, kuna tegemist on ikkagi Arvo Pärdiga. “Meeldiv üllatus oli ehk see, et nii paljud maailma tippbürood tundsid võistluse vastu huvi ja ka osalesid,” lisas ta.

Žürii leidis oma ametlikus hinnangus, et arhitektuuribüroo Nieto Sobejano Arquitectos loodud õhuline ja orgaaniline disain oli kõikidest pakkumistest kõige sobilikum, et esindada Arvo Pärdi Keskuse eesmärki ja et kanda parimal moel edasi helilooja muusika hinge. Disaini kerge ja voolav kompositsioon loob väärika, kuid samas positiivse konteksti keskuse sündmuste jaoks. Hispaania Nieto Sobejano Arquitectos pakkus head tasakaalu ka sellega, et hoonel endal on tugev identiteet, kuid samas teenib see muusikat oma poolläbipaistva ja paindliku taustaga.

See sobitub harmooniliselt loodusmaastikuga ning ümbruskonnaga üldiselt. Hispaanlaste idee pakkus hea lahenduse puude säilitamiseks ning hoone sobitamiseks metsa, kuid samas tuues valguse ja sügava looduse hoonesse.

EALi asepresident ja ühtlasi võistluse žüriiliige Peeter Pere rääkis, et nende jaoks oli eesmärk korraldada võimalikult kõrgetasemeline rahvusvaheline võistlus ning kuna tegemist on ikkagi avaliku rahaga, siis konkurss on ainuke vorm, kuidas seda kasutada.

“Hämmastav on see, et Pärdi perekond on väga hästi kursis tänapäevase arhitektuuri tipptegijate loominguga ja sinna asetati latt, et milline võiks olla osavõtjate ring,” märkis Pere. Arhitektide liit andis juhised, kuidas konkurssi korraldada ning nii sündiski kaheetapiline võistlus eelkvalifitseerimisega.

Hoone arhitektuuri ja sisearhitektuuri mõttes polnud konkursi korraldajatel mingeid ootusi, vaid osalejatele anti vabad käed. Siiski eeldati, et arhitektuuribüroodel oleks varasem kogemus maja loodusesse projekteerimisel. “See oli üks oluline kriteerium – looduse säilitamine, kuna projekti väljendus on eelkõige loodust säästvas lähenemises,” sõnas Pere.

Nieto Sobejano Arquitectos võitis, kuna žüriiliikme sõnul tundus nende lahendus kõige huvitavam. “Oli teisi huvitavaid lahendusi ka, aga eks ikka on valik ka žürii nägu, et milline nende soovituslikult konsensuslik otsus on. Antud juhul kaldus see siis nende kasuks,” lausus ta ning märkis, et lisaks arhitektuurile mängisid rolli ka muud tegurid, nagu keerukus ja hind, sobivus meie kliimasse ning funktsionaalne sobivus.

Näiteks Pärdi perekonnale oli väga oluline, et hoones ei oleks koridoride süsteemi, vaid see oleks loomulikult voolav ruumide järjestus. See kõik oli võidutööl olemas ning samuti loodusega arvestamine. Pere sõnul vähendati esialgses projektis kavandatud katuse auke puude jaoks, kuna arvati, et need on ebamõistlikud ja võimatud meie kliimas. Selle võrra hoone iseloom natuke muutus – aukudest ei kasva välja metsapuud, vaid seal on madal taimestik. “Kuid keskuses sees olles ei saa looduse kohalolust kuidagi mööda vaadata,” nentis ta.

Žüriilige tõdes, et põnev oli jälgida pooleliolevat ehitust ning hoone tekkimise protsessi. Valmis hoonega on ta tutvunud selle avamisel ja veel paaril üritusel. Tema arvates on keskus nii hea nagu tipptasemel arhitektid peavad oma teost looma. Kuid selles on ka palju kompromisse, kuna kokku tuleb sulatada nii võimalused kui tellija soovid. “See tervik ongi see tulemus, kuna erinevalt Eesti traditsioonilisest projekteerimistavast, kus arhitekt teeb ühte osa, maastikuarhitekt teeb teist osa, sisearhitekt teeb kolmandat osa ja võib-olla veel midagi, siis seal on kõik ühe büroo arhitektide tehtud,” tõdes Pere.