Võidab see, kel on vähem pakkuda?

Koger rääkis eelmisel nädalal Äripäevale, et langeval turul tasus teha ka pakkumisi, mis jäid alla omahinna – majanduslangus lihtsalt jooksis pakkumishindadest kiiremini. “Kahe aasta jooksul tehti hindasid 10, 20 ja 30 protsenti alla omahinna. Sisuliselt läks dumpinguks, et toita ennast rahavooga. Projekt lõppes ära ja sa olid plussis. Langus oli lihtsalt niivõrd võimas,” pihtis Koger.

Kuid nüüd, mil ehitushinnad taas tõusuteel, ei saa ehitajad enam nende pakkumistega võidetud hankeid valmis ehitatud ning küsivad tellijalt lisaraha. Või jalutavad lihtsalt objektilt minema, sest valuraha võib kahjumist väiksem olla.

Eesti Ehitusettevõtjate Liit (EEEL) reageeris ägedalt. “Ehitustööde poolelijätmine ja lepingutest taganemine ei ole mingi trend ega iseloomusta kogu ehituturgu. Tegemist on üksikute kahetsusväärsete eranditega, mida EEEL ei tolereeri. Selliste ehitajate koht ei ole riigihangetel!” seisis nende eilses avalduses.

Äripäeva arvates on ehitusettevõtjate tüli kasulik, sest see muudab Eestis järjekordse majandussektori puhtamaks. Ning arvatavasti on seega tänaseks päevaks kõik Eesti ehitusturul tegutsevad ettevõtjad probleemi olemusele pihta saanud ja hakkavad taas hankepakkumistesse kirjutatavatesse hindadesse tõsisemalt suhtuma.

Sellel omakorda on tellijale otseselt kasulik tagajärg – hankel pakutav hind on tellija jaoks lõplik, ta ei pea enam päevast päeva muretsema, et kas ehitus kallineb ning kui kalliks ehitus tegelikult kujuneb. Ühesõnaga, vähem- ja enampakkumiste asemel võiks taas võitma hakata reaalsed pakkumised.

Äripäeval on ka hea meel, et ehitajad ise on üksteise näppude peale vaatama hakanud, selmet tahta omavahel kahtlase väärtusega kokkuleppeid teha, millest ääri-veeri ikka räägitud on.

Tõsi, on ka neid, kellele kisklemine halb on, näiteks neile, kes alapakkumiste tulemusel valmivaid objekte ootama peavad, sest on ju päevselge, et rahapuudus ja igasugused vaidlustused vaid venitavad objektide valmimist.

Nii ongi Eestis veel mitmeid koolihooneid, remont veel kestab, sest ehitaja pole suutnud oma pakutud hindadele truuks jääda. Või võtkem kurikuulus Tallinna–Tartu maantee, mille uuendamiseks on nii rahva tahe kui ka riigi valmisolek (sealhulgas raha, sadu miljoneid kroone) juba mitmeid aastaid ootel, kuid ehitajad (õigemini nende advokaadid) muudkui vaidlevad.

Kuid kui pooleliolevad koolihooned sunnivad lapsi õppima lihtsalt kehvemates tingimustes, siis igikestev vaidlus, kes tohib ehitada Tartu maantee, mängib sõna otseses mõttes surmamaanteeks kutsutavat teed kasutavate inimeste eludega.