KAOS Arhitektid: kuidas luua omanäoline ruum

Kes kord KAOSe projekteeritud ruumi sisse astub, see enam nii lihtsasti sealt välja ei saa – avastamist moodsa arhitektuuri ja minevikupärandi mängumaadel jagub. Nende käekirjast leiab alati midagi kummalist, peaaegu süütunnet tekitavat visuaalset luulelisust, millest mitte rõõmu tundmine mõjuks lausa urbanistliku patuna.

Kõige rohkem on KAOSe arhitektid projekteerinud muuseume, mis asuvad mälestistes. „Muuseumiga on võib-olla selles suhtes lihtsam, et külastaja läheb sinna lõõgastuma ja teadmisi hankima, see ei ole elu- ega tööruum,“ räägib KAOSe sisearhitekt/partner Margit Argus. „Siin saab rohkem sekkuda, ruumi mängulisemalt lahendada, kasutades erinevaid materjale ja värve.“

'Tõepoolest, ükskõik milline KAOS Arhitektide käe all valminud ekspositsioon vaatluse alla võtta, olgu selleks salapärase kuldse ripplae ja hõljuvate vitriinidega Tartu Ülikooli muuseumi varakamber, Lahemaa Looduskeskuse põhikorrus või näitusekujundused, ikka panevad need külastaja oma progressi ja leidlikkusega imestama.

Sama kehtib ka nii nende projekteeritud avalike hoonete, ärihoonete ja -ruumide, elamute, installatsioonide kui ka maastikukujunduse kohta.

Väsimatu loovus ja leidlikkus on möödapääsmatud

(Sise)arhitektuurse projekteerimisega muudetakse sageli ka hoone funktsiooni. Sellistel puhkudel on vaja olemasolevat hoonet kohandada uue sisu jaoks. „Näiteks võib tööstushoonest saada büroo ja kindlusest muuseum, esimesel juhul tuleb pimedasse tööstushoonesse teha avad, et ruumi jõuaks päikesevalgus, kindluses aga on vaja ühendada uute kaldteedega erinevad tasapinnad, et tagada ka ratastoolis inimestele mugav liikumine,“ kommenteerib Argus, lisades, et loovat ja nutikat lähenemist läheb tarvis ülikülluses.

Ajalooliste hoonete puhul on Arguse sõnul suurimaks väljakutseks hoonele seatud piirangud, millega peab arvestama. „Muinsuskaitse eritingimused näevad ette, mida hoonega saab teha ja mida mitte. Kui hoonel on uus funktsioon ja tegemist ei ole ainult hoone konserveerimisega, on uute osade ehitamine paratamatu,“ märgib sisearhitekt. Samas selles tema sõnade järgi töö võlu seisnebki – leida meeldiv balanss uue ja vana vahel.

Mälestiste puhul tuleb mõistagi kurssi viia end veel hoone ajalooga, mille tarvis tehakse koostööd ajaloolaste, muinsuskaitsjate ja restauraatoritega. „Ideid on tavaliselt rohkem kui üks ja siis me neid 3D-mudelis või käsitsi visandades kaalume. Ühise arutelu käigus valime välja parima,“ selgitab Argus.

Uhke Eesti saatkond Londonis 

Arguse sõnutsi ei tee arhitektid objekte üksi ja lõpptulemus sõltub palju tellijast, ehitajast jne. Sel põhjusel jäävad ka kõige rohkem meelde need tööd, kus koostöös tellija ja ehitajaga õnnestub idee detailideni ellu viia. „Senini valminud objektidest meeldib kõige enam Eesti saatkond Londonis. Kombinatsioon uue ja ajaloolise vahel on väga hästi õnnestunud, eksponeeritud on viktoriaanlikus stiilis ajalooline interjöör, millesse on Eesti lugu loodusmotiivide kaudu maitsekalt kombineeritud. Kokkuvõttes mõjub ruum kui sõõm värsket õhku suurlinna käras ja müras,“ on Argus õigustatult uhke ega tee saladust, et Eesti Välisministeerium oli küll objekti tellijana nõudlik ja eesmärgile suunatud, kuid omavahel leiti väga hea dialoog, millest sündiski ilus esindusruum Eesti riigile.

Argus lisab, et välja sai pakutud mitmeid Eesti lugu jutustavaid ideid, kuid kõige paremini sobitus antud ruumi vaikselt ja õrnalt ruumi toodud loodus. „See ei domineeri, vaid on taamal, udus ja õrnuses. Ruumiga saab ka manipuleerida, kasutades peegleid ja muid arhitektuurseid võtteid.“

Küsimuse peale, kas neil on Eestis ka mõni unistuste pärandhoone, mida tahaks kunagi korda teha, vastab sisearhitekt: „Tore oleks veel mõnda keskaegset kindlust uuendada. “

Elamuslik teekond minevikust olevikku

Üheks meeldivaimaks tööks on Arguse sõnul olnud ka Haapsalu piiskopilinnuse rekonstrueerimine, mille arhitektuurne lahendus talle endale väga meeldib. „Sümbioos uue ja vana vahel on hästi õnnestunud. Sel nädalal lõppevad lammutustööd ja algab ehitusosa,“ ütleb Argus rõõmsa ootusärevusega ja kirjeldab ettevõtmist lähemalt.

“Oma projektiga loome teekonna linnuse müüride ääres ja tema sisemuses, kutsudes inimesi vaatama linnuserajatist ja maalilist Haapsalu linna kõrgemalt, kuhu tavaliselt ei satuta, ja kogema keskaegset keskkonda teiselt tasandilt.” Ta lisab, et katuseterrassidele kujundatud aiad, müüride kõrval looklev rada ja elegantne paviljon toovad värskust ja loovad kontrasti müürides oleva siseekspositsiooniga, mis on keskajale omaselt pime ja raskepärane. Külastajal on nii unikaalne võimalus viibida ühtaegu olevikus ja ajaloos.

www.kaosarhitektid.ee