Margus Tinno: igas kriisis ilmuvad välja raisakotkad

Aeg on olnud sel aastal huvitav ka kinnisvarasektoris ja eriti ärikinnisvaras. Iga inimene, kes ka kinnisvaraga kokku ei puutu, näeb, et aknad on pimedad ja uksed kinni. Vaja on vaja poolt aastat või aastat, et saada aru kas jõujooned on päriselt muutunud või on tegu ajutise võnkega. Hetkel on midagi fundamentaalset keeruline öelda, aga selge on see, et mõju on olnud ka ärikinnisvarale.

Teine kvartal oli raske kõigile, siis oli meil veel eriolukord. Olenevalt sektorist on suvi olnud erineva mõjuga. Siiani on kõige rohkem pihta saanud ärikinnisvaraga seotud sektoritest majutus- ja hotellindus, eelkõige suured hotellid Tallinnas. Samas väiksematel majutusasutustel Eestis, mida on kasutatud puhkamiseks, kuna mujale ei saa minna, on läinud suhteliselt okeilt.

Huvitav on see, et paljud ettevõtted ja investorid, kes pikemaid plaane teevad, ei lase kriisist ennast mõjutada. Hotellisektor on väga aktiivne otsima uusi võimalusi just rahvusvaheliste kettide poolt. Ma arvan, et siit võib veel üllatavaid sõnumeid tulla, meilgi on töös nii mõnedki projektid.

Küsimus ei ole konkreetses perioodis, protsess on käinud juba mitu aastat. Esimese näitena avati lõpuks Porto Francos Citybox hotell. See on Norra ketihotell, mis on esimene siinpool vett. Neid on veel, kellega asjad on töös ja võtavad lihtsalt aega. Nad pole lasknud kriisist ennast liiga palju segada. Need on pikad vaated, pikad investeeringud, mis lähevad üle kriisi.

Meil ei ole tegu finantskriisiga. Raha ei ole maailmast kadunud, seda trükitakse jooksvalt juurde. Raha mis otsib endale kohta, on ikka veel palju, pigem on see isegi kuhjunud ja võimalused kitsenenud.

Mida suurem ja rahvusvahelisem on ettevõte, seda kergemini tema plaanid muutuvad. Kui midagi peatatakse ja hakatakse tegelema tegevuste optimeerimisega oma olemasolevatel põhiturgudel, siis võib loomulikult meiesugune perifeeria olla sellest mõjutatud.

Kaubanduses, kus meil on ka päris palju tööd, näen, et on tekkinud võimalusi nendele ettevõtetele kes siin juba olemas on. On need siis kohalikud ettevõtted või mõned rahvusvahelised ketid, kel nüüd on võimalus kuskile sisse saada.

Rahvusvaheliste firmadega, kellega meil viimastel aastatel on jooksev töö olnud, see jätkub. Näiteks Lätis, Leedus jala maha saanud, vaatavad järgmise etapina Eestit.

Suures pildis on see sarnane. Mingil määral on teatud sektorid saanud erinevat moodi kannatada. Näiteks Leedus olid kaubanduskeskused vahepeal täiesti kinni.

Suures pildis oleme ikkagi samas majandusruumis, siin väga palju erisusi ei ole. Paljud ettevõtted tegutsevad üle Balti riikide, ka büroode kontekstis, samuti laopindade ja kaubanduse vallas.

Kuidas koroona erinevaid piirkondi on mõjutanud? Näiteks Vanalinnas on näha palju igasuguseid silte.

Vanalinn näitab seda, kui palju liikumispiirangud võivad ärikinnisvaraturgu otseselt mõjutada. See on puhtalt turism. Vanalinn on saanud päris tugevalt pihta, eriti just toitlustus ja suveniiriäri. See on üks tõsisemaid tagasilööke majutuse kõrval. Suvi on parim aeg majutusele, toitlustusele ja see on ära jäänud.

Kätte hakkab jõudma uue eelarve temaatika: hakatakse vaatama, mida me järgmisel aastal teeme. Võib tulla otsuseid, et siit lõikame ja tõmbame koomale, teeme tõsised otsused praegu ära. Kui muidu on aasta jooksul jooksvalt tehtud ja tegeletud, siis nüüd on teema konkreetne. See võib tuua veel mõjusid turule.

Ma arvan, et kriis oli hea testkeskkond paljude asjade jaoks, kaasaarvatud kaugtöötamine ja kuidas efektiivsemalt tööd teha. See on asi, mille mõju inimloomusele huviga jälgin: me oleme ainult kuus kuud selles olukorras olnud ja olen juba kuulnud kuidas inimesed tahavad tööle tulla, kodus istumisest on kõrini.

Kui mõtleme, et saabusime eriolukorda märtsi keskel, valge aja mõttes on see sama nagu septembri lõpp. Me ei ole omaette olemises olnud kõige hullemal aastaajal. Ilmselt tahetakse siis veel rohkem teisi näha.

On saadud katsetada ja proovida kas asjad toimivad nii. Välja on tulnud ka kitsaskohti.

Kriis tõstatab ettevõtluses efektiivsuse teema. Siit võib kooruda välja olukordi, kus erinevates sektorites hakkavad ettevõtted koonduma: vaadatakse kas kedagi üles osta. Valmidus ettevõtete poolt on olemas.

Rääkides välisinvestoritest: igas kriisis ilmuvad välja n-ö raisakotkad, kes hakkavad otsima kõige odavamat võimalust. Neid on juba tulnud, kes küsivad kas on probleemset kinnisvara. Seda meil veel ei ole ja pole Eestis ka kuskilt neid paista.

Paljud ettevõtted on nii hästi kapitaliseeritud, et suudavad veel mõnda aega keerulisi aegu üle elada, isegi kui tekivad suuremad vakantsid. Pangad on ka mõistlikult käitunud, sundsuse olukorda ei teki väga palju.

Jah, neil on veel ilmselt meeles kogemus, mis väga meeldiv ei olnud. Panga tegevuse eesmärk ei ole tegeleda kinnisvaraga, vaid rahaga, nad ikkagi tahavad olukorda pigem lahendada kui üle võtta.

Rahapesu teema on endiselt olemas. Lihtsalt nüüd on fookus nihkunud ja avalikkuse mõttes ei ole rahapesu kõige huvitavam või pakilisem teema, aga see on taustal endiselt olemas. See mõjutab iga raha andmise ja küsimise protsessi, ega ole kuhugi kadunud.

Praeguses kriisis kõige suuremad probleemid, mida kinnisvaras nähakse, on üürnike jätkusuutlikus ja majanduse olukord. Objekti rahavoog, kuidas su raha püsib või kui palju see muutub, on ka diskussioonikoht kui lähed pangaga rääkima. Kust sa raha saad, millega laenu teenindad?

Investorid on laienenud ka heal ajal, kui praegune turg hakkab mingil määral kitsaks jääma või ollakse piisavalt kasvanud. Investorid vaatavad mitte ainult geograafiliselt, vaid ka strateegiliselt. Kui enne investeeriti ainult rahavoogu, siis nüüd vaadatakse, kus on arengupotentsiaali, minnakse ka veidi riskantsema võimaluse peale. Raha on, see tuleb kuhugi paigutada.