Põhjalik ülevaade: kuidas kerkis ERM?

ERMi uue hoone ehitusele eelnenud pika saaga tõttu on hoone rajamise esialgseid plaane korduvalt muudetud ja nii rahataotlusi kui ka projekteerimistöid tehtud ringi enam kui ühe korra.

Muuseumi uue peahoone rahvusvahelise arhitektuurivõistluse ümbrikud avati 2006. aasta 16. jaanuaril. Võitjaks kuulutati võistlustöö märgusõnaga “Memory Field”, mille taga peitus tõeliselt rahvusvaheline meeskond: Itaalia päritolu arhitekt Dan Dorell, Liibanoni päritolu Lina Ghotmeh ja Tsuyoshi Tane Jaapanist, kes koos moodustavad Prantsusmaal asuva arhitektuuribüroo DGT. Võidutöö arhitektuurseks ideeks oli lennuraja pikendusena mõjuv, justnagu maa seest kerkiv 350 meetri pikkune hoone. Ala hakati maha märkima ja puhastama 2009. aastal ning 4. märtsil 2011 avati ehitushange.

Märksõnadeks “projekti muudatused”

2008. aasta alguses sõlmiti FIDICu-põhine hoone insenerosade ja peaprojekteerimise leping riigihanke võitja, aktsiaseltsiga EA Reng (uue nimega Novarc AS), koostöös inseneribürooga IB Aksiaal. Projekteerimismeeskonna projektijuht ERMi juures oli Novarci juhatuse esimees Jüri Rass. Ta märgib, et kuigi arhitektuurivõistluse võitjad olid hingega asja kallal, on nad arhitektid, kes pole varem nii suurt hoonet projekteerinud. Nii said rahvusvahelised arhitektid 2010. aastal endale alltöövõtjaks tööprojektide teostamisel appi Eesti firma OÜ HG Arhitektuur eesotsas Hanno Grosschmidtiga.

Jüri Rass meenutab, et muuseumihoone esialgset projekti on aastatega päris palju ringi tehtud. “Näiteks otsustati kõik hoidlad töö käigus paigutada keldrisse, kus on kergem tagada õiget temperatuuri ja niiskusrežiimi. Ümber muudetud detaile on teisigi, kuigi arhitektide üldnägemust püüdsime maksimaalselt järgida.” Arhitektuurne põhikontseptsioon - klaasiga kaetud pind ümber maja, ilma tuulutus- ja ventilatsioonitorudeta katus, jäi paika.

Ehitama hakkas vastava riigihanke võitnud OÜ Fund Ehitus 2013. aasta kevadtalvel.

Hiirvaikne näitusesaalide sissepuhkesüsteem

Ventilatsiooni tarbeks on ERMi rajatud kolm suurt ventilatsioonikambrit kahekümne agregaadiga. Eripärane on Jüri Rassi sõnul näitusesaalide sissepuhkesüsteemi kammlahendus. “Sissepuhe tuleb näitustesaalide seinte alt väga väikese kiirusega, nii et õhu liikumist pole kuulda. Nii ei rikuta näituste külastajate rahu vaiksemagi üleliigse heliga.”

Algselt oli hoone põrandakütte soojaallikaks projekteeritud maaküte, ent projekti hilisemate muudatuste tulemusel liidetakse ERM siiski Tartu linna küttetrassiga. Seegi on Jüri Rassi kinnitusel erilahendus – soojatootja Fortum projekteerib süsteemi selliselt, et suvisest jahutusest eristuv soojus liigub tagasi Tartu ühisesse soojavõrku ja kogu süsteem integreeritakse rajatavasse Tartu kaugküttesüteemi.

ERMi vee- ja kanalisatsioonisüsteemi juures oli Jüri Rassi sõnul suurimaks väljakutseks range nõue, et keldrikorrusele planeeritud hoidlaid ei tohi ilma erandita läbida mitte ainuski vedelikega täidetud torustik. “Ei lae alla ega põrandale ei saanud projekteerida ainsatki toru, et välistada teoreetilinegi võimalus, et avarii korral satuksid hoidlates olevad museaalid hävimisohtu. Tõele au andes pidime selleks kõvasti pingutama ning esimestel kordadel ei tahtnud see mõnes nurgas kohe kuidagi õnnestuda,” meenutab Rass.

Kahemõõtmelisest kolmemõõtmeliseks

Järgmine ERMi tehnosüsteemide osa puudutab Eestis seni vähetuntud tulekustutussüsteemi  - majja paigaldatakse udusprinklerid, mis pihustavad kustutusvett uduna. Jüri Rass: “Selline süsteem nõuab torustikes eriti suurt rõhku, tavalise 7 kuni 8 baari asemel kuni 120 baari. Et seda saavutada, ühendatakse süsteemi jadamisi 12 pumpa.”

Udu kasutava tulekustutussüsteemi plussiks on asjaolu, et ruumi pihustatuna on kustutusvee mass väiksem, kuid pindala mitu korda suurem kui tavasprinkleri puhul. Vesi jaotub ruumis paremini laiali ning täidab seeläbi ka kõige raskemini ligipääsetavad osad, näiteks hoidlate riiulitevahelised alad. Kuna kustutusvee hulk on umbes kaks ja pool korda väiksem, on väiksem ka selle tekitatav veekahju.

Jüri Rassi sõnul projekteeriti hoone 2008. aastal esialgu kahemõõtmelisena. “Sel ajal olime kolmemõõtmelises projekteerimises veel üsna algajad. Nüüd, kui algasid torutööd, tuli nähtavale ristumisi, palju oli segadust ja selgitamist. Nii tegime sel suvel olulise otsuse ja panime oma jõu ning rahaga hoone 3D-mudelisse, sest meil on nüüd olemas mitmeaastane BIM-projekteerimise kogemus. Tagantjärele võime öelda, et kui me seda poleks teinud, oleksime seisnud suurte probleemide ees,” julgeb ta tunnistada.

Veidi lihtsustatud mudeli koostamiseks oli Novarcil abiks kaks praktikanti Tallinna Tehnikakõrgkoolist, Karl Orumets ja Timmo Kuuskla, kes said tööga üsna kiiresti ja hästi hakkama. BIMi eestkõnelejana ütleb Rass, et kui pidada silmas lõpplahendust ehk tööjooniseid, pole 3D-mudelis projekteerimine ei kallim ega aeganõudvam. Kui aga pidada lõpptulemusena silmas ehitustöid, aitab BIM ehituskulusid kokku hoida kuni viiendiku võrra, sest info on palju täpsem, vigu ja ümbertegemisi vähem, planeerimine ülevaatlikum ning meeskonnatöö ja asjadest arusaamine kiirem ning lihtsam.

“ERMi maja juures on alltöövõtjatele, torufirmadele, nende projektijuhtidele ja töölistele olnud väga mugav tööjärge näidata, nemad on olnud sellest väga huvitatud. Suuremad ülemused kahjuks mitte nii väga, aga küllap see ajapikku muutub,” usub Rass.

Konstruktsiooni kolm erinevat osa

Novarci ehituskonstruktsioonide osakonna juhataja Jaanus Natka on 70 m laia ja 350 m pika ERMi hoone projekti kallal tööd teinud alates 2008. aastast. Ta räägib, et esialgne lahendus nägi ette kogu hoonekeha, sealhulgas katust, raudbetoonkastina, mille vuugid pidid jälgima olemasoleva lennuraja plaatide vuuke. Sellest tuleneb ka kogu hoone kandekarkassi samm 7 × 7 m.

Siiski märgib Natka, et projekteerimise käigus kõikjal seda sammu hoida ei õnnestunud, sest erinevatel arhitektuurilistel kaalutlustel tekkisid hoonesse vahekorrused ja süvendid, mis sammu veidi segamini ajasid.

Muuseumihoone karkass on üsna lihtne ja askeetlik – monoliitsest ja monteeritavast raudbetoonist.

“Saame rääkida karkassi kolmest erinevast konstruktsioonilisest osast. Põhikarkass on raudbetoonist postide, vahelagede ja katuslaega. Teiseks on hoonel peasissepääsu juures suur teraskonstruktsioonist varikatus, mis on 70 m lai ja mille konsoolne osa ulatub 21 m üle peakandja. Ühele lihttalast katusefermile toetuvad teistpidi katusekandjad.”

Kolmas, kõige erilisem karkassi konstruktsiooniline osa asub hoone keskel – siin paikneb 42 m sildega ava, kuhu rajatakse sisuliselt tehissild, mille alla jääb väike veesilm. Seal on kandjateks nii esimese korruse kui ka katuslae tasapinnal neli suurt järelpingestatud armatuuriga tala, millele toetub 30 cm paksune plaat. Selle projekteerimisel osales OÜ Järelpingebüroo.

Kõik päris planeeritult ei läinud. “Pärast pingestamist tekkis esimese korruse sillataladel väike eeltõus, mis vastupidiselt ootustele pärast esimeste koormuse lisamist veel sentimeetri võrra tõusis. Peale kõikide omakaalukoormuste rakendumist tasandatakse see põranda pealevaluga,” tunnistab Natka. “Katusetaladel sellist eeltõusu ei tuvastatud.”

Algselt pidi hoone enamasti “kerkima” maa alla

Jaanus Natka sõnul on veel tähelepanuväärne, et esimene lahendus ja arhitektuurne võidutöö nägid ette suurema osa hoonemahu rajamist maa alla. “Tänu tellija asjalikkusele läbis esialgne eskiis mitu ekspertiisi ja arhitektid olid sunnitud järk-järgult oma plaane muutma. Üsna kiiresti kerkis hoone esmalt kavatsetust 3 kuni 4 meetrit kõrgemale. Nii saadi lahti ühest suurest peavalust – hoone põrand tuleb nüüd veetasemest kõrgemale.”

Et väärtuslikke museaale ähvardavaid veega seotud ohte elimineerida, on kasutusele võetud erakordsed tehnilised meetmed. Kõik hoidlad on tõstetud välisseintest eemale. Hoidlate perimeetrite ümber jookseb koridor, et ükski hoidla välisseinaga kokku ei puutuks. Lisaks on kogu hoone maa-aluse osa konstruktsioonid kaetud hüdroisolatsiooniga.

Hoone on toetatud vaiadele, kuna asub üsna kehval pinnasel. “Hoone keskosas asub kandev pinnas alles 10 kuni 12 m sügavusel.  Pinnasenäitajad on palju halvemad, kui geoloogiline uuring oli näidanud.”

Selle halva uudise tõttu tehti Natka sõnul täiendavaid geoloogilisi uuringuid, võeti rakendusele täiendavad abinõud ning kui hoone 90% omakaalust toetus vundamendile, näitasid vajumisvaatluse tulemused, et raskemini koormatud postide juures on vajumine olnud umbes 3 cm, mis nõutuga kokku langeb.

Katusekatteks ja ballastiks killustik

Poolele hoonele tekib vahekorrus, mis on lahendatud monteeritavate talade ja raudbetoonpaneelidega. Ülejäänud hoone on ühekordne. Katuse kaldest tingituna on hoone madalama osa kõrgus maapinnast 2,5 m ja Tartu-poolses otsas kuni 15 m. Katusekatteks ja ballastikihiks on põhiosas killustik. Esialgses lahenduses pidi seal olema raudbetoon, aga pärast esimest luhtunud ehitushanget oli katuseballast üks kohti, mis kulude kärpimiseks ümber muudeti.

Kogu hoonet hakkab ümbritsema klaasfassaad, mille 3,5 × 1,75 m suurusega klaastahvlid kinnitatakse terasraami külge kuue punktkinnitiga. Nende paigaldamise, väljanägemise ja valmistamise üle toimus Natka sõnul arhitektidega samuti pikk diskussioon.

Iseloomulikuks arhitektuurseks nüansiks hoone seinte juures on eesmärk jätta visuaalselt mulje, nagu need oleksid õhus ja algaksid aluspinnast kõrgemal. “Keeruka ülesande lahendasime nii, et välisseinte katmiseks kasutatavad monteeritavast raudbetoonist koorikpaneelid, aga ka kipsplaatidest ehitatavad siseseinad on toetatud spetsiaalsetele terasraamidele, mistõttu moodustub põrandajoonel seinapinna tagasiaste,” märgib Natka.

Natka sõnul on muuseumihoone uhkes projektis palju selliseid abikonstruktsioone, mis rahuldavad arhitektuurset tungi erilisuse ja ilu poole. Hoone peab tulema tehniliselt täiuslik ja visuaalselt väljapaistev, nagu 104aastase Eesti Rahva Muuseumi esimesele päris oma kodule kohane. Selle nimel teevad projekti kõik osapooled veel vähemalt aasta aega tõsist tööd.