Meenutagem: Hiltoni luksushotelli valmimine – tõsine proovikivi

Hilton Tallinn Park Hotelli rajamise peatöövõtja ASi Merko Ehitus Eesti koostöö hotellihoone tellija, osaühinguga Kesklinna Hotell(Olympic Entertainment Group) algas juba üsnavarajases staadiumis aastal 2008. Arhitekt Meelis Pressi eskiisi alusel koostatud dokumentatsiooni põhjal algatati kinnistu detailplaneering juunis 2009 ja see kinnitati aasta hiljem, samuti juunis. Suurte ja keerukate objektide puhul võtab tellijal tavaliselt investeerimisotsuseni jõudmine üksjagu aega ja nii ka seekord. “Detailsema projekteerimisega alustasime 2013. aasta alguses ja asi muutus veelgi konkreetsemaks, kui planeeritava hotelli operaatoriks sai 2013. aasta suve algul Hilton Worldwide,” märgib projektidirektor Tarmo Pohlak. Sel hetkel asus objektil veel eelmine hoone. 1969. aastal Kungla hotelli jaoks valminud majas tegutsesid viimati Park Hotelli nimeline majutusasutus ja Olympicu esinduskasiino.

Spetsialistid Türgist Inglismaani

2013. aasta suvel sõlmiti olemasolevat lepingut asendav ja tööde mahte täpsustav ehituse ning projekteerimise töövõtuleping, mille mahtu kuulus peale uue hotellihoone projekteerimise ja selle juhtimise ka ehitus, sellele eelnev vana hoone lammutamine, uue hoone sisustus ja garantiiaegne teenindus. “Tellijale anname üle lõplikult sisustatud hotelli. Samas, kuigi me teostame Olympicule võtmed-kätte-lahenduse, peab nende- ja ka operaatoripoolne meeskond olema tõsiselt asja juures. See on rahvusvaheline seltskond – Hiltoni projektidirektor ja sisekujunduse eest vastutaja tulevad Türgist, erinevaid spetsialiste on Saksamaalt, Inglismaalt ja ka mujalt Euroopast. Hotelli põhiliste, külastajatele avatud tsoonide sisekujundus tuleb Soomest. Omavaheline suhtlus on aktiivne ja pidev,” selgitab Pohlak.

Kuna hotelli operaator on kõrgete standarditega rahvusvaheline hotellikett Hilton, tuli neilt projekteerimiseks ja ehitamiseks kaasa oma standardite ja nõuete kogum, mis algab ruumide

plaanilahendustest ja materjalidest ning läheb kuni soovitatavate vaiba ja aksessuaaride tarnijateni välja. “Projekteerimine ja ehitus on siin seetõttu pidevalt kompromissideleidmise kompleksne kunst – tellijal Olympicul on omad soovid, Hiltonil omad, meie projekteerija ja ehitajana lähtume omadest standarditest ja kvaliteedist, lisaks on ka arhitektid ja sisekujundajad, kes soovivad oma loomingulist nägemust realiseerida.” Asja raskendab Pohlaku sõnul ka see, et Hiltoni nõuded ja näiteks Eestis kehtivad tuleohutuse nõuded on mõnel juhul ka omavahel vastuolus ja siis peab leidma uudseid lahendusi, mis sobiksid nii Hiltonile kui vastaksid ka Eestis kehtivatele nõuetele.

Kaks näidistuba, mis hiljem lammutati

Vana Park Hotelli lammutamine, mis viidi läbi 2013. aasta sügisel, läks Pohlaku sõnul plaanitult. Selle läbiviija OÜ Purustaja sai tööga paari kuuga hästi hakkama ning 2014. aasta alguseks oli asi niikaugel, et algasid uue hoone ehitustööd. “Ehituse algusjärgus teostasime kõik kesklinna oludes küllalt tavapärased ja standardsed tööd – ajutine punnsein, vaialus, süvendi väljakaeve ja maa-aluse korruse betoonitööde ettevalmistööd.”

Tüüpilise hotellikorruse karkassi rajamine nägi Tarmo Pohlaku sõnul välja nii, et kui eelmise korruse vahelagi sai valatud, monteeriti esimesel võimalusel hotellitubade vaheseinte ja trepikoja seinte paneelid ning seejärel rajati monoliitne vahelagi. Monteeritavaid elemente kasutati küllalt palju, et ajaga ökonoomselt ringi käia ja ehitusprotsessi kiirendada.

Niimoodi töid tehes sai käesoleva aasta märtsi lõpuks paika hoone karkass, aprilli alguses toimus sarikapidu. “Edasi jätkusid täishooga vaheseinte ehitus ja eritööd. Fassaade paigaldati karkassi ehitusega suuresti paralleelselt ja maikuu jooksul saame ka selle tööga valmis,” märgib Pohlak.

Samuti toimusid juba talvel ja varakevadel mitmed muud sisetööd, jooksvalt lisanduvad viimistlus ja plaatimine. “Karkassi ehitust soosis soe talv ja kuna seda viis läbi Merko betoonitööde osakonna kogenud meeskond, pidasselle töö graafik hästi. Sama võib öelda ka fassaadi paigaldamise kohta, mida AS Windoor on suutnud hästi vedada.”

Pohlaku sõnul näeb leping Olympicuga ette, et uue aasta alguses hakatakse valminud hoonet neile ja Hiltonile järk-järgult üle andma. “Enne avamist on kaks pikka protseduuri – esiteks käiakse maja tellijaga ühe-kahe kuu jooksul läbi, koostatakse ülevaatuste protokollid, tehakse vastavad korrigeerivad tööd, tehnosüsteemide seadistused ja mõõdistused, viiakse läbi kasutusloa protseduurid jne. Kui see saab tehtud, antakse täisvalminud hotelliHilton opereeriva seltskonna kätte, kes kuue nädala jooksul enne avamist teevad seal oma ettevalmistused.”

Hiltoni nõue oli ka see, et paralleelselt projekteerimistöödega pidi Merko rajama kaks näidistuba ja koridori. “Tegime selle Katusepapi tänaval asuvasse hoonesse, kus kahes järgus rajasime täisvarustuses kaks näidistuba ja jupi koridori, mida üle vaadates tehti märkusi ja ettepanekuid muudatusteks. Seda, et objektile tehakse võimalikult varases järgus näidistuba, mis hiljem suures mahus ka paika jääb, on tehtud ennegi, ent see on minu ehituspraktikas esimene kord, kus tellija on palunud ehitada mujale eelnevalt kaks näidistuba ja koridori, mis hiljem lihtsalt lammutatakse,” tunnistab Pohlak.

Kõverate seintega hoone

Ehitustehniliselt teeb hotellihoone rajamise keerukaks see, et hoone on kõver nagu banaan. Fassaadid on kõverad ja kui vaadata korruse plaane, on näha, et tubade seinad pole paralleelsed, vaid igaüks omamoodi x-nurga all, lisaks varieeruvad ka erinevad tubade mõõdud. Igasuguste avade, seinte jms märkimine nõuab seetõttu erakordset täpsust –näiteks toob Tarmo Pohlak eraldi välja küttekaablite paigaldamise betooni. “Paigaldasime põrandaküttekaablid vahelagede betooni sisse – selle jaoks tuli nende asukohad kõigepealt armatuuride vahele maha märkida, kaablid paika siduda ja siis koos vahelaeplaadiga sisse betoonida. Kaablid peavad millimeetri pealt olema täpselt õige koha peal, mis oleks kooskõlas hilisemalt ehitatavate vaheseinte asukohtadega.”

Üks küllalt uudne lahendus on ka energiavaiade kasutamine. Maja on rajatud vaivundamendile, mille osa vaiade sees on maasoojuskontuur, mille kaudu korjatakse maa seest soojust maja kütteks või kuhu suvel saab ka üleliigset soojust akumuleerimiseks tagasi pumbata. Tervikuna on hoone küttesüsteem kombineeritud, osa soojust tuleb linna soojusvõrgust, teine osa eraldatakse vaiade kaudu maa seest. Kütteelementideks saavad hotellis olema peale põrandakütte ka radiaatorid, konvektorid ja õhkkütteelemendid.

Maja valgustus baseerub suures osas energiasäästlikel leedidel. “Kui varasemalt ei saanud kollakamat, hubasemat valgust leedidega luua, siis nüüd on see võimalik ja nende hind ei ole enam samuti nii kõrge,” ütleb Pohlak. Iseloomulik on ka see, et hoone avalike tsoonide siseruumide lagedes ei jää kusagile näha jahutuse laekassette, kõik peidetakse lae taha. “Lae tasapinda rajatakse vaid piklikud nn piluplafoonid. See oli tellija, Hiltoni ja ka sisekujundaja nõue ning moodustab ühe osa hotelli eksklusiivsetest lahendustest.” Eesti mõistes ainulaadsest lahendusest saab rääkida ka hotelli teisele korrusele rajatava konverentsikeskuse juures, kus üks osa fassaadist on projekteeritud nii, et seda on võimalik avada ja konverentsikeskusesse sisse lükata näiteks auto või mõni muu suurem objekt, kui keskuses toimub esitlus või muu selline üritus.

Sisustus valmib eritööna

Miks Merko lepingujärgselt nii hotellihoone ehitab kui ka sisustuse loob, sellel on Pohlaku sõnul üsna praktiline põhjus – ehitamise ja sisustamise piirid on säärase luksushotelli juures hägusad ning on vaja väga tugevat projektijuhtimist. «Siin pole nagu tavalise büroohoone rajamisel, et ehitaja teeb valmis toa, kuhu hiljem kapp, toolid, lauad ja muu vajalik sisse tuuakse. Kui võtame näiteks hotelli vestibüüli lahenduse – kõik seinad saavad seal kaetud erilaadsete sisustuselementidega, mis koosnevad puidust, terasest, klaasist, valgustitest ja muust sellisest. Seal saavad olema ka paiksed letid, mille sees on omakorda valgustid, külmikud, kuvarid. Ja kõik see tuleb omavahel integreerida ja sobima panna, sh kõik kaasnevad eritööd – siin on tõesti võimatu ehituse ja sisustuse piire täpselt määrata.”

Hotelliketi eksklusiivsus tuleb mängu veel paljude detailidega, millest Pohlak toob välja näiteks sisepinnad. “Värvitud pindu kusagile peaaegu et ei tulegi, võib-olla ainult lakke. Enamik seinu on kaetud kõikvõimalike spoonplaatide, klaaside, metalli, tapeediga, see tähendab kõikvõimalike erimaterjalidega. Seal on ka enamasti eritellimusena valmistatud kohtkindel ja lahtine mööbel. Näiteks hotelli vestibüüli paigutame neli suurt eritööna valmistatavat kuldsetest klaaskuulidest koosnevat lühtrit. Seal on hotelli sisenedes avar, 12 meetri kõrgune avatud ruum, kust trepp läheb üles konverentsiruumi ning liikumismehhanismiga lühtrid saavad selle põhiliseks ilmestajaks.”

Hoone majutuskorruste fassaadidele rajatakse kollastest ribadest moodustuvatest pikslitest koosnev programmeeritav valgustuslahendus. Alumisele kahele suuremale korrusele paigaldatakse fassaadidele eri nurkade all efektsed, lennukitiibu meenutavad alumiiniumist elemendid, mis saavad samuti valgustatud. Ka hoonesse rajatav Olympicu esinduskasiino saab olema väga peene sisekujundusega, sobitudes hästi ansamblisse.