Ehitussektoris kulude kasv, palgatõus ja innovatsioon on möödapääsmatu

Äripäeva teemaveebi Ehitusuudised.ee korraldatud ehituskonverentsil esinenud Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liigu tegevjuht Enno Rebane tõi ettekandes

"Ehitusmaterjalide tootjate tegevusplaan: efektiivsus, kvaliteet või madala hinnaga edasi?" välja, et ehitusmaterjalide osas oli möödunud aasta ehitushinnaindeks miinuses. Kohalikud tooted, mida eksport ei puuduta, näiteks betoonisegud, odavnesid kolmandas kvartalis viis protsenti. Keskkonnatasud aga kasvavad.

Seetõttu peavad ehitusmaterjalide tootjad kasumlik olemiseks tegelema rohkem efektiivsuse, kvaliteedi ja hinnaküsimustega. Sellele aitaksid kaasa mitmed tegurid, mis mõjutavad tootjaid läbi ettevõtluskeskkonna.

 "Peaksime mängima ühtsete reeglite järgi, siis saaks iga tootja tegeleda efektiivsuse, kvaliteedi ning hinnaga," märkis Rebane.

Ta viskas õhku mõtte, et vahel tundub, et meie parlament on liiga suur, sest jõuatakse teha seadusi, seaduse muutmise seadusi ja seaduse muutmise muutmise seadusi, aga on kaheldav, kas neid jõuatakse täita ja nende täitmist jälgida.

Nõuded tekitavad segadust.

Kõik ehitustöödel kasutatavad ehitustooted ja –materjalid peavad vastama nõuetele. Euroopa harmoneeritud tehnilise kirjelduste kohased ehitustooted peavad vastama Euroopa Parlamendi ja Nõukogu ehitustoodete määruse nõuetele, see tähendab nende kohta on muu hulgas koostatud toimivusdeklaratsioon ning need tooted omavad CE-märgistust. Tooted, mille puhul puudub asjakohane harmoneeritud tehniline kirjeldus, peavad vastama muude Eestis kehtivate õigusaktide nõuetele, muuhulgas peavad nad alati olema varustatud teabega toote kasutusala ja omaduste kohta.

Rebane tõi välja, et temani on jõudnud sageli küsimus, kas ka Eesti toodetelt nõutakse toimivat deklaratsiooni? Tema sõnul peab tootja koostama toimivusdeklaratsiooni, kui toode on hõlmatud harmoneeritud standardiga või on vastavuses selle kohta välja antud Euroopa tehnilise hinnanguga. Muudel juhtudel toimivusdeklaratsiooni ei koostata ning ei ole alust seda ka nõuda.

Rebane tõi välja, et kui nii palga- kui ehitusmasinate komponent on ehituses kriisile eelnenud hea ajaga võrreldes suhteliselt kõrgele tõusnud, ehitusmaterjalide kohta sama öelda ei saa. "Ehitusmaterjalide sektor on karmis konkurentsis ja ei ole järele jõudnud keskmise ehitushinnaindeksi tasemega võrreldes," lausus Rebane.

Maksuametile tööd jätkub.

Rebane tõi välja, et kui vaadata akende ja uste tootjad ning nende avalikke andmeid palkade kohta, leiab paarkümmend ettevõtet, milles keskmine brutopalk on alla 500 euro kuus. "Julgen arvata, et ümbrikupalk on selles sektoris probleem ja tahaksime jõuda selleni, et maksuamet kontrolliks lisaks suurtele teemadele nagu autod ja kütus ka nende sektorite väiksemaid ettevõtteid," märkis Rebane.

Tema sõnul on probleemiks ka keskkonnatasudega toimuv. Kaevandamisõiguse tasud on järsult ja palju kasvanud: "2005. aastal otsustati, et on vaja rohelist revolutsiooni. 2008. aastal oli vaja järgmist rohelist revolutsiooni. 2009. aastal sama revolutsioon. Ja 2012. aastal leidis keskkonnaministeerium, et tal on õigus panna keskkonnatasu oma suva järgi paika, kuni riigikohus selle tühistas," loetles Rebane.

Perioodil 2005-2015 tõusis põlevkivi kaevandusõiguse tasu 4,6 korda, lubjakivi tasu 5,2 korda. Inflatsioon oli umbes 45%. See aga ei takistanud tema sõnul ministeeriumil ütlemast, et ettevõtjad tahavad tasu sada väikemaks kui on inflatsioon.

Keskkonnaministeeriumil on plaanis sisse seada kaheosaline tasumäär, mis tähendab, et need, kes ei kaevanda, kannatavad otsest materiaalset kahju ja ilmselt peavad karjääre sulgema. Karjääre jääb vähemaks ka filtratsiooni nõude tõttu.

Lisaks on probleemiks karjääride ehitustoodete nõuetele vastavus. Kuna enamasti müüakse täitematerjale peavad need vastama Euroopa standarditele ja olema märgistatud CE-märgisega, nõuetele mittevastavad või tõendamist kalliks pidavad karjäärid jäävad ilma müügivõimalusest. "Me ei tea, kui palju on karjääre, mis ühele või teisele tingimusele vastavad, see on kindlaks tegemata. Pole teada, mis juhtub. Võib-olla mõnesse maakonda ei jäägi ühtegi karjääri, see on selgeks tegemata. Aga stabiilsus on ettevõtjate jaoks väga oluline," võttis Rebane kokku. Tema hinnangul on tootjate jaoks oluline nähtavus, etteaimatavus, mõõdetavus ja süsteemsus.

Asfaldiliidu juhatuse esimees ja Lemminkäinen Eesti juhatuse esimees Sven Pertens rääkis Eesti infratööstuse muutustest rääkivas ettekandes, et Eesti taristuehituse turu maht on 850 miljonit eurot aastas, millest teedeehitus moodustab 350-400 miljonit eurot ja millest hooldus võiks moodustada omakorda 70 miljonit eurot. Muu taristu ehitus ja hooned on ülejäänud 350-400 miljonit.

Sellest turust katab 2/3 viis suuremat firmat, üle jääv 30% tähendab aga kirjut seltskonda - 255 ettevõtet on defineerinud ennast teede ja rajatiste ehitajana. Lisaks need, kes tegelevad kommunikatsioonidega.

Suurimaks tellijaks on 80-85% ulatuses tööd andev riik (ehituses üldiselt 60-65%). Mängureelid seab seetõttu riigieelarve ja poliitiline tahe. Euroraha kui valge laeva kasutuselevõtt on Pertensi sõnul olnud oodatust aeglasem. "Objektide arv on viimasel ajal suurenenud, raha samas vähenenud, mis tähendab, et objektid on väiksemad, turuosad on jaotunud ühtlasemalt ja ettevõtetel on sellevõrra keerulisem majandada, kuna ühe suure objekti asemel tuleb tegeleda mitme väikesega."

Palgatõus tulemata ei jää.

Hinnataset mõjutavad tema sõnul nafta hind, palgatõus, muudatused riiklikes regulatsioonides (maavara kaevandamisõiguse tasumäärad, ettevõtte sõiduautode maksustamise kord, töötajate registreerimise nõue), konkurents ja bürokraati.

Pertens rääkis, et palgatõus ei jää järgmisel aastal tulemata. "Erasektor tõstab palka ja riigisektor ei saa käia teist jalga."

Turul muutub see, et teatamiskohustus asendab tegevusloa ja pädevuse tõestamisel on suund kutsetunnistusele. "Loodame, et võidab Ehitusliidu seiskukoht, et inimene võib olla maksimaalselt kolmes firmas vastutav spetsialist, vastasel juhul võib juhtuda, et inimene on sajas firmas vastutav spetsialist ja pole selge, kui palju ta neid ettevõtteid tegelikult teab ja vastutab," märkis ta.

Selgusetu on tema hinnangul see, kui täpselt nõudeid järgima peab ja mis juhtub, kui seda täpselt ei tehta. On mitmeid dokumente, mis on oma aja ära elanud ning see, kui püütakse neid rangelt järgida, teeb tegevuse keerukaks. "Näiteks on ehitajad seisnud tõsiste probleemide ees, sest meilt on nõutud killustikku, mida kuskil Euroopas ei toodeta. Vähemalt tootja ei väljasta sellist sertifikaati. Skandinaavias sobib, aga meil ei sobi," tõi ta näiteks. Nii tegeletakse asjadega, millele ei peaks nii palju aega kulutama. 

Pertensi sõnul algab ehituskvaliteet tellija kompetentsist. "See oleneb sellest, kas tellivas organisatsioonise on kriitiline hulk erialaspetsialiste või on tegu juristide, finantsistide või muude ametite esindajatega," märkis ta. Kui erialakompetentsi pole, mingi probleem igal juhul tekib.

Ebaselge on tema hinangul, kuidas meil kvaliteeti hinnatakse, kas sisuliselt või formaalselt. "Palju on lähenemist, et kui formaalselt on kõik korras, siis sellega, kas ka funktsionaalselt on kõik korras, keegi tegele, sest see on keerulisem küsimus," kurtis ta.

Pertensi prognoosi kohaselt liigub turu reaalmaht pigem alla, mitte üles. "Pikemas perspektiivis usun, et hinnatase tõuseb, sest ei näe põhjust, miks ehitus peaks nii madala marginaaliga töötama, omanikud tahavad kasumit teenida. Turul toimub konsolideerimine, sest suuri ettevõtteid on liiga palju. Keskendutatakse säästlikkusele ja materjalide taaskasutamisele," rääkis ta.