Oma kodu pole kellegi investeering

Lõviosa eestlastest on nii vaesed, et kodu ostmiseks tuleb võtta laenu. See pole halvustus, vaid reaalsus. Laenuga elamiseks hangitut, millega end mitmekümneks aastaks panga külge naelutad, on raske pidada kasu saamise eesmärgil tehtud rahapaigutuseks.

Tõsi, kinnisvara kallineb ehk kinnisvara väärtus ajas kasvab, kuid samas ei ole elamise ostmine tihti mitte rahalistel kaalutlustel ja tulevikus kasumi välja võtmiseks tehtud otsus, vaid pooleldi sundkäik. Näiteks paneb seda tegema perelisa, kõrged üürihinnad, mis tekitavad leplikkuse pangale maksmiseks ja nii edasi. Tahaks näha peret, kes jälgib jooksvalt oma maja või korteri väärtust ning müüb selle siis maha. Lisaks võib selguse huvides ja võimalik et ka meelehärmiks välja arvutada, kui palju maksab aastas laenu teenindamine ning kui palju kinnisvara samal ajal kallines.

Investeeringuks võib pidada kinnisvara, mis toodab raha juurde - näiteks välja üüritav korter. Siis saab osa nii korteri kallinemisest kui üürniku makstavast lisatulust.

Vaesus tuleb mängu aga siingi. Mida kasutatakse, see kulub. Nii on ka koduga - see vajab kõpitsemist, remonti ja kaasajastamist. Lisaks iluvigadele ka radikaalsemaid uuendusi - näiteks küttesüsteem ja muu rahakotis rolli mängiv. Nii teenib omanik tihti väljaüüritava laenu teenindamisele lisaks vaid nii palju, et katta remondikulu, mis üürilise lahkudes vaja välja käia.

Kalleid kortereid, millega välismaalaste ja maksejõuliste kundedega tõesti üüriäri ajada,  tänane kinnisvarasse investeerija osta paraku ei jõua.

 

Kommentaar imub 8. aprilli Äripäeva kuukirjas Kinnisvara. Lisaks kirjutab ajakiri, milliseid üürikortereid Eestis vaja oleks, kuidas mõjutab üüriäri kiire hinnatõus, millised uued pinnad rajatakse Telliskivi loomelinnakusse ning milliste võtetega saab maja energiat säästvaks.