Pertens: riigi plaanid olgu realistlikud

Tegelikult tuleb aga teemat vaadelda laiemas kontekstis. Küsimus ei ole ainult ühe maantee ehitamises. Võtmesõnadeks on teehoiu finantseerimine, järjepidevus ja valikud.

Mis tahes maantee rajamine on pikk protsess: uuringud, majandusliku tasuvuse analüüsid, planeeringud, tehnilise projekti koostamine, maade sundvõõrandamine, finantseerimise korraldamine, riigihankemenetlus ja lõpuks ehitamine. Seetõttu on teehoiuks vaja läbivat strateegiat, mis ei saa pidevalt muutuda. Ennekõike peab otsustama, kui pika aja peale ette mõtleme.

Võib lahendada jooksvaid probleeme ja tegeleda tagajärgedega. Võib mõelda nelja-aastases tsüklis ehk valimistest valimisteni. Aga võib mõelda ka aastakümnete pikkusele perspektiivile. Seada prioriteedid ja leppida kokku põhimõtetes, mida järgitakse, sõltumata sellest, milline erakond parasjagu võimul on. Samm selle eesmärgi suunas on teehoiu arengukava koostamine aastateks 2014?2020. Samas, arengukava 2010?2013 kohaselt peaks Koselt Mäo ristini juba praegu viima neljarajaline tee. Selle meenutamine pole kriitika, vaid meeldetuletus, et plaanid olgu realistlikud ja lähtugu majanduslikest võimalustest.

Siinkohal veel paar meenutust.

2006. aasta. Ehitusbuum Eestis on täishoo sisse saanud, majandus kasvab kinnisvarasse paigutatava laenuraha toel ja kõik tundub võimalik. Opositsioon esitab riigikogus eelnõu, mis näeb ette Tallinn?Tartu maantee neljarajaliseks ehitamise aastaks 2015, sh Vaida?Mäo lõigul aastaks 2010. Koalitsioon lükkab eelnõu tagasi, põhjendades, et see ei ole piisavalt ambitsioonikas ja ehitamine peab toimuma kiiremini.

2013. aasta. Majandussurutis on üle elatud, kuid Eesti majandus ei kasva kuigivõrd, euroabi laekumises on paus ja õhulosside ehitamine päevakorrast maha võetud. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium tunnistab, et superristmike ehitamisega on vahepeal liialt hoogu mindud. Maanteeamet teatab, et uusehituste asemel keskendutakse rohkem teekatete seisukorra parandamisele. Tallinn?Tartu maantee ehitamise tempo on raugenud. Kirjanik Mihkel Mutt  tõstatab oma artiklis küsimused, kas oleme selle neljarajaliseks ehitamise projektist loobunud ja kuidas see mõjub meie rahvuslikule eneseteadvusele. Minister Juhan Parts kinnitab: ei ole loobunud, ehitame etapihaaval. Tark ei torma.

Head plaanid jäävad sageli vahendite puudumise taha. Teeseaduse kohaselt finantseeritakse Eestis riigimaanteede ja kohalike teede hoidu summas, mis vastab vähemalt 75% mootorikütuste aktsiisist laekuvatele vahenditele. Aktsiisi laekub üle 400 miljoni euro aastas. Teehoiuks , s.t. teede hooldeks, remondiks, ehitamiseks ja maanteeameti ülalpidamiseks eraldatakse aastas seega ca 300 miljonit. Poliitilisel tasandil on otsustatud, et selle summa sisse arvestatakse ka Euroopa Liidu abifondide vahendid. Meist rohkem arenenud Euroopa riikide maksumaksja saadab seega Eestile raha, et suudaksime teehoidu paremini teostada.

Euroabi kasutamisel kehtivad omad reeglid, kuid raha jääb rahaks. Oleme harjunud, et meid toetatakse, õppinud olema abivajaja rollis. Abi vastuvõtmine ei riiva meie uhkust. Euroabi võimaldab kohalikku aktsiisiraha kasutada ca 50% ulatuses muuks otstarbeks. Seega Eesti teekasutaja finantseerib kütust ostes igal aastal 200 miljoni euro ulatuses mingeid muid valdkondi. Peab vaid lootma, et EL toetab Eestit ka edaspidi, sest me ei oska enam toetusteta toime tulla.

Kõigele lisaks peab arvestama, et piiratud rahaliste vahendite kasutamisel seisavad otsustajate ees põhimõttelised valikud. Näiteks, kas keskenduda Tallinn?Tartu maantee väljaehitamisele, Rail Balticu raudteeprojektile või hoopis Saaremaa püsiühenduse rajamisele. Kõike korraga teha ei ole võimalik.

Aga maanteel läheb karavan edasi. Tallinna ja Lõuna-Eesti liiklusühenduse parandamine on Eesti arengu ja liiklusohutuse tõstmise seisukohalt objektiivne paratamatus ning Tallinn?Tartu maantee meie sisemajanduse selgroog. Ei ole kahtlust, et see maantee saab varem või hiljem neljarajaliseks (mööndusega, et mingis osas ilmselt kasutatakse kolmerajalist ehk möödasõidurajaga lahendust).

Kui me ise seda ei näe, näevad meie lapsed. Ja muidugi loodame seejuures ikka, et EL meie tegemisi jätkuvalt rahastada võtab. Või siis hoopis leiame naftat (Nokia leidmine ei mõjuks hetkel asjakohasena), saame ise riigina rikkaks ja asume vaesemate riikide rahastaja staatusesse.