Keevitamist õpetab simulaator

Tootja lubab, et simulaatori abil saab läbi viia kuni 30% kogu keevitusprotsessist ja rakendada kuni 99% kõigist keevitusmeetoditest.

Tartu Kutsehariduskeskuse keevituse eriala meister Allan Patska, kes tutvus virtuaalse keevitussimulaatoriga esimest korda 2005. aastal Turus, kus seda esmakordselt Euroopas demonstreeriti, jääb seda iseloomustades siiski mõnevõrra skeptiliseks, märkides, et simulaator võib olla õppetöö juures abivahendiks, aga n-ö massilist õpet see tema hinnangul asendada ei saa.

„Metallitöö nõuab pühendumist. Keevituseks vajalikud materjalid on küll kallid, aga noorte otsene kokkupuude tööga jääb ka edaspidi asendamatuks,“ nentis Patska. „Otsene käeline tegevus on alati tõhusam kui lihtsalt selle simuleerimine. Meie oleme saanud senini simulaatorita hakkama ja sellest teab mis suurt puudust ei tunne, kuigi eelmisel aastal tuli sellise seadme hankimine ka mõnel korral jutuks.“

Ta on seda meelt, et koolide arengule tuleks aina kasuks, mida rohkem eripalgelisi õppevahendeid neis leiduks, sama kehtib ka tööstusettevõtete kohta, sest simulaatori abil saaks näiteks ametissepürgiva keevitaja oskustest personalijuhi kabinetist väljumata minutitega selge pildi.

„Kui see seade tulevikus odavamaks muutub – nii 40 000–50 000 krooni kanti – siis kindlasti hakkavad kutsekoolid seda õppevahendite hulka ka soetama.,“ ütles Patska. „Tõsi on see, et materjale annab selle abil tõesti kokku hoida ja rahalised vahendid on koolidel tänapäeval ju piiratud.“

General Motorsi keevitusinseneride poolt välja töötatud ARC+ virtuaalset simulatsiooniagregaati toodetakse Kanadas, praktilist kasutustki on see esialgu leidnud peamiselt vaid Põhja-Ameerikas. USA kutsekoolides on ka läbi viidud uuring, mille kohaselt teenib säärane simulaator, kui seda rakendada töösse vähemalt kaheksa tundi ööpäevas, enda hinna, mis algab 80 000 eurost (1,25 miljonit krooni), kokkuhoitud materjalide, elektri ja aja arvel tagasi ühe aastaga.

Üldse on maailmas tosinkond arvestatavat keevitussimulaatorite tootjat, kuid peamiselt on tegemist ettevõtetega, kelle põhitoodangu moodustavad siiski reaalseks keevitamiseks mõeldud agregaadid ja tarvikud, õppevahendid on neile lihtsalt n-ö prestiiži tõstmise abivahend ja kõrvaltegevus. Sestap ei hiilga nende simulaatorite tootearendus just alati tipptehnoloogiliste lahendustega.

Nii on lõviosa keevitussimulaatoritest säärased, et tekitavad töötades magnetvälja, mis paratamatult hakkab mõjutama ümbritsevat keskkonda ning võib rivist välja viia sinna jäävad elektroonilised seadmed – kuuldeaparaadid, südamestimulaatorid, mobiiltelefonid, valveseadmed, arvutid jmt.

ARC+ ainulaadsus seisneb selles, et kõik liikumised tuvastatakse infrapunakiirte abil, mis välistab magnetvälja tekkimise. Keevitaja maski küljes on miljoneid pisikesi peegleid sisaldavad andurid, mis saadavad liikumissignaali seadme korpuses olevate vastuvõtjateni. Kogu protsess on jälgitav interneti kaudu, maksimaalse realistlikkuse saavutamiseks on ekraanil 3D pilt, lisatud on keevitamisega kaasnev heli jm efektid. Kui töö tehtud, hindab seade ise töö tulemust ning annab vastuse, milleks on protsent ideaalsest võimalikust.

Simulaatori abil on võimalik õppida nii traat- kui elektroodkeevitust, samuti TIG-keevitust ja MIG-MAG-keevitust. Diagnostikatarkvara teeb keevitustööst põhjaliku analüüsi, mis sisaldab kahte põhilist hinnangut – käelise liikuvuse sujuvus ja täpsus ning metallurgilise protsessi tulemus.

Simulaatorite tootja Eesti esindaja OÜ Eurolaager juhatuse liige ja enamusosanik Marek Lips märkis, et eelkõige on säärasest seadmest kasu kutsekoolidel, kus keevituseriala õpetatakse. Kasu saavutatakse ennekõike materjalide ja keevitustarvikute, samuti energia kokkuhoiuga.

„Õpe muutub kümneid kordi kiiremaks, sest näiteks untsu läinud töö saab lihtsalt süsteemist kustutada, mis reaalse keevitustöö puhul pole võimalik,“ selgitas Lips. „Usun, et sellest simulaatorist saab tulevikus koolide tavapärane õppevahend, seda enam, et selle abil on neil keevitajate kursusi läbi viies võimalik ka n-ö lisa teenida.“

Simulaatori arvuti mälus on üle saja keevitusülesande, mis jaotatud 17 raskusastmesse ning mis põhimõtteliselt on kasutatavad ka interneti kaudu. Nõnda saab õpilastele näiteks koduseid töid anda, mida ta täidab koduse arvuti taga. Vahe on vaid selles, et põleti või elektroodi asemel hoiab ta käes arvutihiirt.