Viilkatuste soojustamisel tasub hinnata korralikku tööd

Läbi katusekonstruktsiooni toimub ehitise üks suuremaid soojuskadusid, seetõttu võib öelda, et kui vundament on vastupidava maja alus, siis katus on soojapidava maja müts. Et maja soojapidavust tõsta ja küttekulusid vähendada, tasub katuse soojustamine varem või hiljem ette võtta, lisaks saab kaldkatusega maja pööningule hiljem tekitada mõnusa sooja toa. Kui katus on iseenesest korralik, siis pole selle soojustamine ka eriti kallis tegevus, ent elukvaliteedile annab see kõvasti juurde – talvel on katuse all mõnus ja hubane, suvel palavaga hoiab korralikult paigaldatud soojustusmaterjal katusealuse meeldivalt jahedana.

Kuna kaldkatuse soojustamisel on võtmetähtsusega see, et üleliigne niiskus pääseks konstruktsioonist välja, tasub soojustusmaterjali valikul vaadata mineraalvillade poole. Näiteks Paroc eXtra kivivilla soojustusomadused säilivad isegi siis, kui vill saab niiskeks. Kui katusetöid ei tehta ning katuse kattematerjal ja kondensaadivastane kile on juba olemas, paigaldatakse soojustus sarikate vahele. Kui aga renoveerimistööd on põhjalikumad ja vahetusse läheb ka katus, tuleks sarikate peale paigaldada kindlasti tuuletõkkeplaat, mis katab ka seinaosa. Tänapäeval valmistatakse selleks tarbeks ka kivivillast spetsiaalseid tuuletõkkeplaate nagu Paroc WPS Cortex, mis on kaetud ilmastikukindla auru läbi laskva kihiga ning lisaks suurendab tulekindlust. Tuuletõkkeplaadi peale kinnitatakse distantsliistude ja lisaroovituse abil katusekate, mis peaks olema tuuletõkkeplaadist vähemalt 50 mm kaugusel, sest siis on konstruktsioonist aurustuval niiskusel võimalik harjatuulutuse või katuse otsaviilude kaudu välja tuulduda. Tuuletõke ise peab olema tihedalt põhisoojustuskihi vastas.

Kivivilla paigaldamisel tuleks esmalt ära mõõta sarikate vaheline kaugus ning vajadusel soojustusmaterjali plaadid õigesse mõõtu lõigata. Villaplaadi laius peaks olema sarikate vahelisest laiusest ca 1,5 cm suurem, siis liibub vill tihedasti sarikate vastu ning konstruktsiooni ei teki õhukanaleid, mida mööda külm majja pääseks. Iga õhuvahe tekitab enda suurusega võrreldes proportsionaalselt palju võimsama soojuskao. Et soojustusmaterjal kaldlaes kuni aurutõkke ja kipsile mõeldud karkassi paigaldamiseni kenasti omal kohal püsiks, võib kasutada nööri, mis tõmmatakse risti üle soojustuse. Töö on kvaliteetselt tehtud siis, kui villaplaadi nurgad ei ole keerdus ning plaat ise kumera kujuga.

Järgmine oluline küsimus, millega iga meister kokku puutub on see, kui palju ja millist soojustusmaterjali panna? Alaliste eluruumide soojustamiseks kasutatava soojustusmaterjali soojuserijuhtivuse koefitsent, mida tähistatakse ?_D, võiks olla 0,036 W/mK või väiksem. Sellised villad on energiatõhusad ning hoiavad konstruktsioonis hästi oma kuju. Kümnete aastate pikkune kogemus ütleb, et kaasajal alla 300 mm villa jääb viilkatuste puhul kindlasti väheks. Energiatõhusate majade korral võiks soojustuskihi paksus ulatuda üle 500 mm. Selliste koguste puhul ei piisa sarikate paksusest kindlasti ning lisavilla paigaldamiseks tuleb kinnitada sarikatele lisaroovitus. Soovitan seda teha risti sarikatega, siis on hõlpsam paigaldada lisavillakihte nii, et nende liitekohad ei kattuks alumise kihi liitekohtadega. Kes tahab ehitusvigu tasandada ja võimalikku õhu liikumist villakihtide vahel minimaalseks viia, võib villaplaatide vahele paigaldada kihi tavalist ehituspaberit – mitte segi ajada aurutõkkepaberiga! Aurutõke paigaldatakse soojustusmaterjali peale järgmise kihina ning selle ülesanne on hoida eluruumides tekkivat niiskust sattumast villa sisse ja ehituskonstruktsioonidesse. Seetõttu tuleb aurutõkke liitekohad spetsiaalse aurutõkketeibiga üle teipida ning kõik tekkinud rebendid ja augud hoolega parandada. Kuna sarikate ja puitroovituse soojusjuhtivus on villast mitmeid kordi kõrgem, on kaval ka hiljem paigaldatav metallist kipsplaadi karkass täita vastava paksusega kivivillplaatidega, et võimalike külmasildade teket veelgi vähendada.

Rõhutan, et soojustustöid tuleb teha läbimõeldult ning hoole ja armastusega, sest vaid siis on võimalik tagada ühtlaselt soojapidav katus, mis annab lisaks suurepärasele tulekindlusele ka väga hea helikindluse – näiteks suvel katusekattel trummeldava vihma vastu.