Poorne kivivill neelab hästi heli

Müra on heli, mis häirib inimesi ning just igapäevaselt ümbritseva keskkonna mürarikkuse tõttu suureneb meie vajadus koduse privaatsuse ning vaikse ja hubase õhkkonna järele. Linnatranspordi, aga ka kodutehnika ja erinevate seadmete tekitatava müra tase on viimase 15–20 aasta jooksul tõusnud umbes 10 detsibelli. Inimese kõrva jaoks tähendab see kaks korda valjemat müra. Maailma Terviseorganisatsioon märgib, et müra häirib meie puhkust ja und ning takistab töötades või õppides keskendumast. Kuna müra tekitavatest tehnikavahenditest on keeruline loobuda, siis peavad ruumid, kus inimene veedab suurema osa oma ajast, olema hästi isoleeritud nii ümbruses leviva müra kui ka hoones asuvate müraallikate eest.

Paroci AS insener Jüri Vähi tõdeb, et müratõkke ja ruumide akustika projekteerimisel tuleb lahendada müra isoleerimise ja summutamise küsimused. “Tõhusalt müra summutav konstruktsioon peab olema massiivne, poorne ja mitmekihiline. Kivivill tänu oma poorsele kiudainest koostisele ja suurele tihedusele on materjal, mida kasutatakse sageli mitmekihilistes konstruktsioonides,” ütleb Vähi. “Hoone fassaadis ja katuses kasutatavad kivivillatooted kaitsevad siseruume väljaspool tekkiva müra eest, sisepiiretesse ja kattekonstruktsioonidesse paigaldatud kivivill tõkestab aga hoones tekkiva müra leviku.” Kui helilaine kohtub pinnaga, siis osa peegeldub ning osa neeldub pinda.

Materjali helineelduvuse omadusi väljendab sõltuvalt sagedusest tegur ? (alfa). Alfa ulatus on 0 kuni 1, mis tähendab täielikust peegeldumisest kuni täieliku neelduvuseni. “Kuna kivivill on poorne materjal, siis selle võime heli absorbeerida on kõrge ning vastab koefitsiendile ? = 1, see tähendab, et 90-100% helist neeldub materjali sisse,” toob Paroci esindaja näite ning ütleb, et helineelduvuse paremaks tagamiseks on mitmeid lahendusi, näiteks paigaldada akustilised paneelid ruumi lakke ja ka seintele sõltuvalt ruumi otstarbest ja materjalidest.

Selleks, et vältida heli liikumist ja helilainete levimist hoonesse ja hoone erinevate korruste ja ruumide vahel, on samuti mitmeid valikuid, mis sõltuvad paljuski nii hoone tüübist, konstruktsioonist kui helitaseme nõuetest. “Ehitise jaoks on kahte tüüpi heliisolatsiooni: õhumüra ja löögimüra heliisolatsioon. Õhumüra puhul saab kõige madalamad heliisolatsiooni nõuded rahuldada massiivse ühekihilise seinaga, kuid kõige efektiivsem on paigaldada mitu õhukest üksteise peale minevat kipsplaati koos tihedalt karkassi tühemikke täitva kivivillmaterjaliga,” lausub Jüri Vähi.

 Paroci inseneri sõnul on aga hoone-siseselt leviva müra takistamiseks kõige toimivam ehitada vahelagede põrandad nn ujuvalt. “Vahelagede põrandate soojustusmaterjal peab summutama korruste ja korterite vahel levivat müra. Näiteks puitpõrandate puhul kasutatavad kivivillaplaadid töötavad justkui vedruna põranda konstruktsioonide vahel ja blokeerivad helivibratsiooni, mis tekib kõndimisest ja muudest liikumistest.”

Tõhusal ujuvpõrandal on jäik pealmine kiht ja pehme alumine kiht. “Oluline igasuguse nn ujuvpõranda puhul on meeles pidada, et soojustusmaterjali peal olev põrandapaneel oleks täielikult eraldatud ümbritsevatest seintest. Seda saab lahendada lihtsasti kivivillaribaga, mis paigaldatakse põrandaplaadi ja seina vahele takistades sellega heli edasikandumist,” kirjeldab insener.

Nagu ikka ehitamise puhul, ei ole võimalik kõikjal toimivaid, universaalseid lahendusi välja tuua. Väga palju sõltuvad konkreetsed lahendused muu hulgas ruumi otstarbest, asukohast, mürafoonist, konstruktsioonist. Igal juhul maksab enne ehitamist probleem põhjalikult kaardistada ning koostöös projekteerija, ehitaja ja soojustuseksperdiga võimalikud lahendused läbi analüüsida.