Allhankija vs peatöövõtja – vältimatu konflikt?

Selles kõiges ei ole ehitajate endi sõnul muud keerulist, kui et valitseb elementaarloogika majanduses – osta võimalikult odavalt ja müüa võimalikult kallilt, kirjutab 28. jaanuari Äripäev ehituse rubriigis.

“Peatöövõtjal on huvi, et alltöövõtja teeks tööd võimalikult odavalt, alltöövõtja aga sooviks saada oma teenuse eest võimalikult head marginaali. Alltöövõtuleping on seega teatavas mõttes kahe osapoole kompromiss,” selgitas Lemminkäinen Eesti ASi juhatuse esimees Sven Pertens.

Pertensi sõnul peaks iga mõistliku peatöövõtja huvi olema, et alltöövõtja täidaks oma kohustused tähtajaks ja kvaliteetselt, tekitamata seejuures probleeme peatöövõtjale või kolmandatele osapooltele. “Ennekõike võiks peatöövõtja, valides alltöövõtjat, veenduda viimase rahalises ja tehnilises võimekuses teenust osutada.

Kuna siiski on võimalik, et alltöövõtja tegevusest objektil tekib peatöövõtjale kahju, mida alltöövõtuleping ei kata, tasub peatöövõtjal kaaluda objekti tööde kindlustamist selliselt, et kindlustusega oleks kaetud ka alltöövõtja tegevusest tulenevad võimalikud probleemid,” märkis Pertens.

Madala hinnaga pole mõtet kvaliteeti loota

Pertensi sõnul peab peatöövõtja, kes nõuab alltöövõtjalt teenuse osutamist ebareaalseks tähtajaks või ebamõistlikult madala hinnaga, olema valmis klaarima erinevaid probleeme ning pidama vaidlusi alltöövõtjaga, mõnikord ka tellijaga. “Lisaks peab peatöövõtja sellisel juhul arvestama, et sama alltöövõtjat suure tõenäosusega enam järgnevates projektides kasutada ei õnnestu,” lisas ta.

Pertens ütles, et kahjuks on mõne peatöövõtja äriplaan üles ehitatud sellele, et alltöövõtjatele jäetakse maksmata. Ta jätkas, et peatöövõtja ja alltöövõtja suhtes on alltöövõtja tavapäraselt nõrgem pool. “Põhjus selleks on proosaline – raha on lihtsalt peatöövõtja käes ja alltöövõtjal jääb üle loota peatöövõtja eetilisele käitumisele,” selgitas ta kerge irooniaga. Tavaliselt peatöövõtja alltöövõtjale garantiisid ei anna. Juhul, kui alltöövõtja on oma kohustused täitnud, saabub tema jaoks tõe hetk siis, kui alltöövõtja hakkab peatöövõtjale valmis töid üle andma ning esitab peatöövõtjale viimase arve.

Alltöövõtjal on Pertensi sõnul peaaegu võimatu peatöövõtja pahatahtliku käitumise korral projektist probleemideta väljuda.

Meelis Rull ettevõttest REF Ehitustööd OÜ vaatleb küsimust teise nurga alt: “Peatöövõtja ja allhankija peavad olema partnerid, mitte konfliktis olevad vastased," märkis ta. Mõlemal on ühine eesmärk – pakkuda kliendile kvaliteetset teenust. Probleemid tekivad, kui ei ole läbi räägitud, mida konkreetne hinnapakkumine täpselt sisaldab, kes millise töölõigu või situatsiooni eest vastutab ja mis juhtub, kui tekivad viivitused kas peatöövõtja või allhankija tõttu,” loetles Rull.

Rull jätkas, et kui kõik on läbi räägitud ja osapooled hinnaga nõus, jääb mõlemale poolele ühine eesmärk, mille saavutamise nimel koostööd teha. Kõike ei saa alati ette näha ja kokku leppida, ent probleemsed situatsioonid tuleb Rulli sõnul lahendada partneritena läbirääkimiste teel. “Isiklikult pean pigem probleemiks seda, kui üks osapool ei soovi või ei saa aru, et neil on üksteist mõlemal vaja, ja nii hakkavad probleemid edasi kuhjuma. Ehk siis proovitakse jõupositsiooni ära kasutada vinti üle keerates ja kiputakse ära unustama, et ka homme ja aasta pärast on vaja koostööd teha,” sõnas ta.

Külmad arved sage probleemRulli hinnangul on probleeme külma arvet tegevate peatöövõtjatega, sellel pinnal on Eesti ehitusmaastikul veel palju arenguruumi. “Meil ei ole ehitajatele standardeid. Kõik, kes jõuavad trelli kätte võtta, võivad nimetada ennast ehitajaks, olenemata, kas trell on käes õiget- või valetpidi. Kui teha selgeks, kes kuulub sõna "ehitaja“ alla, saaks luua katusorganisatsiooni, kuhu koonduks info turul toimuva kohta,” sõnas Rull. Kui peatöövõtja ei maksa, saavad sellest ka teised sama ala professionaalid teada ja vastupidi. Kui alltöövõtja ei ole kohustustega hakkama saanud, saab teistele teada anda.

Selles oleks Rulli hinnangul kõige suuremaks probleemiks erapooletu hindamissüsteemi loomine, kuid ennekõike on küsimus siiski adekvaatse informatsiooni saamises. “Kas oled ise kogenud, tunned kedagi, kel on kogemusi, oled organisatsiooni liige, kes jagab infot või saad meediast vajaliku info,” loetles ta võimalikke kanaleid.

Oluline on Rulli sõnul ka seadusloome osa. “Nii kipub kahjuks olema, et kannatajaks jääb viimane lüli – alltöövõtja.” Rull meenutas mõni aasta tagasi meediasse jõudnud lugu suurest poolelijäetud tööst, kus peatöövõtja väitis, et alltöövõtja on teinud väiksema osa suurema raha eest ja siis objektilt lihtsalt ära läinud. “Selline asi on Eestis ehitusäris põhimõtteliselt võimatu, kuid kui selletaoline lugu peaks ajakirjandusse jõudma, pole süüdlasel siinsel turul pikka pidu,” märkis Rull ja lisas, et kui keegi alustab tööd suhtumisega "minuga ei juhtu“, on see teadlik risk.

Konflikti tekitab vastandamine

ASi Nordecon juhatuse esimees Jaano Vink sõnas, et kohati püütakse erinevaid osapooli põhjendamatult vastandada. Reaalses elus on ehituse pea- ja alltöövõtjad ettevõtjad nagu teisedki, tegutsedes valitud ärisegmendis, milles suudetakse saavutada majanduslikult paremaid tulemusi. Kahe poole lepingud on tema hinnangul tavalised ärilised kokkulepped, milles mõlemad pooled võtavad kohustusi ja annavad lubadusi, mida peab ka täitma. “Iga äriettevõtte üks eesmärke on teenida kasumit ning selles ei saa teha etteheiteid kummalegi poolele,” jätkas ta.

Viga tehakse Vinki hinnangul kohati klišeelise eeldusega, nagu sooviks peatöövõtja saada kasu alltöövõtja arvel – enamasti ei ole see nii. “Peatöövõtjal on sõlmitud üsna analoogne leping oma tellijaga ning tema soov on, et kõik alltöövõtjad, kes temaga selle lepingu täitmiseks kokkuleppeid sõlmivad oma töölõigu tegemiseks, annaksid töövõtjale aru tööde kvaliteedi, tähtaegade ja teiste punktide kohta, mida ei saa tagada keegi teine peale alltöövõtja enda,” põhjendas Vink.

Lepinguline suhe peatöövõtja ja alltöövõtja vahel sisaldab Vinki sõnul ka teatud vastukäivaid huvisid, mida ei saa siiski konfliktiks nimetada. “Sest täpselt samal põhimõttel sõlmitakse ju mistahes ärilised tehingud – mõlemad osapooled soovivad sõlmitud lepingu kaudu teenida muu hulgas ka kasumit ja see on absoluutselt normaalne,” lisas ta.

Vink lausus, et ei tea kuigi palju näiteid alltöövõtjaist, kellele lihtsalt maksmata jäetakse. “Tegemist on suuresti juba oma elu elava legendiga. Täpselt sama „kindlalt“ võiks väita, et alltöövõtjad ei soovigi kvaliteetselt ja tähtaegselt töid teha, sest pidevalt annavad nad lubadusi, mida ei täida, kuid tasu soovivad igal juhul ja võimalusel ette – kõik see ei ole ju tegelikult nii!”

Normaalne peatöövõtja maksmata ei jäta

Vink on kindel, et ükski normaalne peatöövõtja ei keeldu lihtsalt niisama ja ilma põhjuseta alltöövõtjale õigel ajal maksmast kvaliteetselt ja probleemideta tehtud töö eest. “No eks loomulikult on ka olukordi, kus maksmistega viivitatakse, kuid sellisel juhul peavad pooled olukorra läbi rääkima ja selgeks saama, kas tegemist on peatöövõtja pahatahtlikkuse või millegi muuga – näiteks ei ole ehituse lõpptellija tasunud peatöövõtjale, tuues põhjuseks probleemi kvaliteedis või midagi muud,” loetles ta võimalikke põhjuseid.

Probleemide ennetamise ja vältimise suhtes on Vink seisukohal, et nii, nagu peatöövõtjad, on ka alltöövõtjad vabal turul tegutsevad ettevõtjad, kes saavad ja peavad ise vastu võtma otsuseid, kellega nad koostööd teevad ja milliseid riske võtavad. “Juhul kui eksitakse partneri valikul, kes osutub petiseks, tuleb esimese asjana astuda peegli ette ja iseendale ausalt tunnistada, kas oled ise teinud kõik, et probleeme juba eos vältida,” ütles ta.

Vinki sõnul kipub täna olema nii all- kui ka peatöövõtjate puhul asi selles, et minnakse kaheldavatesse lepingutesse ning hakatakse juba ette teada olevate võimalike probleemide ilmnemisel süüdistama kõiki teisi, aga mitte iseennast. Teiseks probleemiks on asjaolu, et antakse katteta lubadusi saamaks tööd lootuses, et asjad klaaruvad. “Kahjuks üha sagedamini ei klaarita, kuid süüd tahetakse kangesti kellegi teise kraes näha,” tõdes ta.

Pidev ettemaks ning vettpidavad lepingud – alltöövõtja enesekaitseAllhankele suunatud ehitusettevõtte OÜ Klokman Ehitus juhi Kaido Klokmani sõnul on see pikalt kestnud probleem, et peatöövõtjad kipuvad tasumisega viivitama. Oma kogemuste põhjal soovitab Klokman hoida pidevat ettemaksu ehk reservi, mis tuleb sisse kirjutada ka lepingusse. “Maksmine peaks toimuma kindlate etappide kaupa, maksetähtaeg ei tohiks kindlasti olla rohkem kui viis päeva,” soovitas ta. Ettemaks peaks tema sõnul säilima senikaua, kuni objekt on lõpetatud ja ettemaks tasaarveldadakse lõppsummaga.

Väiksematel firmadel ei soovita Klokman n-ö alla panna oma vabu vahendeid, kuna neid ei pruugi kiiresti objektilt kätte saada, nii et väikesel firmal võib vabade vahendite puudus tekkida, mis võib kaasa tuua pankroti.

Asjaolu, et alltöövõtja tahab tööde käigus raha juurde saada, peab alati olema põhjendatud ja selle jaoks on ka lepingus punkt. “Kui tekivad lisatööd, peab selle kohta tegema uue hinnapakkumise, kuid tavaliselt ei taha peatöövõtja seda kuuldagi ja paljudel juhutudel teeb väike alltöövõtja firma tööd lihtsalt edasi,” kirjeldas Klokman. “Ehk teisisõnu – peatöövõtjad ähvardavad läbi lillede ja väikeettevõttel polegi muud, kui see lisatöö ära teha, sest vastasel juhul ei saa väiksem ettevõte oma kokkuleppitud tasusid kätte ning kirjutab lisatöö oma kahjumisse.”

Klokman soovitas väikeettevõtetel lasta oma ehituslepingud koostada kompetentses õigusbüroos ja hoiduda lihtsakoelistest raamlepetest, kuna seda kasutavad suurettevõtted ära. “Kuid miks peakski ükski peatöövõtja väikeettevõttele armu andma – ega me koolis pole, kus võimalus vigade parandusi teha, see on ju äri ning kui koostad rumala leppe, ei kaitse sind keegi. Nõrgemad ja rumalamad puksitakse lihtsalt turult välja!” märkis Klokman.