Tiit Hion: digiehitus praegu kiiresti ei kappa, aga meil on plaan

Oleneb, kuidas me referentsi seame. Kui võrdleme ennast väga eesrindlike riikidega, nagu Põhjamaad, siis meil on, kuhu vaadata. Kahjuks alt üles.

Mis puudutab otseselt ehitust, on meil digitaliseeritus hea ühes või teises lõigus. Kõige kaugemale oleme jõudnud projekteerimises mudelprojekteerimise ja sellele andmesisu lisamisega. Aga me ei ole suutnud digitaliseerimist käima saada üle kogu väärtusahela. Siinkohal rinnale taguda ei saa. Fragmendid on, mõtted ja soovid on – see on juba hea asi. Praktikat projektides veel palju ei ole.

Meil on MKMiga väga tihe koostöö − meie mõtted arengute osas langevad kokku. Sisulise digipöördega päriselus on veel kõvasti pusimist.

Täiesti kindlasti. Võib-olla isegi veel sügavamal inimeste olemuses. Inimesed käituvad ehituses samamoodi nagu kogu ühiskonnas. Peame suutma äratada vajaduse muutuste järele, selgitada muutuste vajalikkust.

Julgen öelda, et praegu tammub ehitussektor ikka veel paigal: nii see jääda ei saa. Aga muutused hakkavad kõigepealt inimestest endist, nende harjumustest ja tavadest – need kokku moodustavadki kultuuri, mille muutmine on tõsine väljakutse.

Ehituses oleme kõik nii-öelda kõvade ehk rauaalade inimesed. Me pole otseselt ette valmistatud inimestega tegelemiseks, aga õpime ja otsime võimalusi, kuidas seda teha.

Olen sektorist tihti kuulnud, et tark tellija on see, kes annab projekteerimise ja ehitamise jaoks palju aega ja raha, vot siis me teeme asju hästi. Vastandsõna targale on rumal: kohe kindlasti ei saa öelda, et meie tellijad oleks rumalad. Nad on ehk mugavad või hirmunud, ei julge teha teistmoodi, kui on harjunud või nagu juristid ütlevad.

Loodame targa tellija mõistele anda sellise sisu, et iga tellija tahaks tark olla. Mugavustsoonist tuleb välja ronida, aga siis on tegu hoopis söaka tellija, julge tellija, visiooniga tellijaga − see kõik mahub targa tellija mõiste alla. Võimalik, et targa tellija mõistele sisu andmise osas tuleb üksjagu arutelusid ja piikide murdmist.

Loodame klastriga oma panuse anda, et tegelikult on see võimalik ja suudame teha asju teistmoodi, viia selle uskumuse sektorisse. Praegu sellesse ülearu palju ei usuta, nagu öeldud, takistuseks kipuvad olema meie kombed ja tavad. Peame suutma sektorit kõnetada, et me suudame, saame ja teeme ega pea vaatama teistele sektoritele, näiteks IT-le, alt üles.

Õppisime organisatoorselt videolahenduste kasutamise väga kiiresti ära, ei kaotanud koosolekute vahel enam sekunditki, et jõuda ühelt teisele. Selles vaates tõstsime oma efektiivsust päris kõvasti.

Tegelikult said ehitusettevõtted pihta tarneahelate katkemisega, mis ei ole siiamaani päriselt kokku lapitud. Ehitajad peavad oma töid planeerima hoopis teistmoodi: hakkad vundamenti rajama, juba tellid parketti … Et aknad peavad olema tellitud, oli juba ammu teada. Projekteerida tuleb teistmoodi, kavandada tuleb teistmoodi kui enne.

Peatöövõtjad olid varem väärtusahelas esikohal. Neid polnud ülearu palju ja tellijad pidid suurte projektide puhul nende vahel valima. COVIDi ja sellega kaasnenud buumi tõttu sattusid peatöövõtjad haamri ja alasi vahele. Tellijad oma lepingutega olid neil kukil, aga alltöövõtjad valisid: sinna lähen, sinna ei lähe.

Asjalikud alltöövõtjad sattusid üle hulga aja jämeda otsa külge ja hakkasid dikteerima, mismoodi me teeme ning mismoodi ei tee. Samas ei jätkunud kõikide projektide mehitamiseks inimesi neilgi ja materjalide tarned olid ikka probleemiks. Kui Hiinast üks ukselink ei saabu, ei saa ka objekti üle anda ning trahvid tiksuvad. Nõudlus oli meeletu, aga võimekust seda täita mitte.

Digitaliseerimine puudutab eeskätt andmete liigutamist, nende kasutamist ja informatsiooni põhjal otsuste tegemist. Ehitusest on see teatavasti ainult üks pool, andmetega koos peavad liikuma ka materjalid, millega mõtted ja kavandid realiseerida. Isegi kui kõik muu on väga digitaalne, aga materjale objektile ei saa, kaotab ka kõige parem digilahendus oma mõtte. See on koht, kus digitaliseerimine võib olla väga kõrgel tasemel, aga kahjuks ei aita.

On taas kultuuri küsimus, kas tellija paneb käed rinnale risti, ütleb, et meil on leping, kus on trahvid kirjas ... Sealt saadi ja saadakse ka edaspidi päris korralikke lööke.

Jällegi, millise referentsi võtame. Latt tuleb pigem seada Soome järgi, seega vastus on: läheb halvasti.

Pikas vaates on ära mainitud, et neid mudeleid tuleb hakata rakendama. Samuti see, mismoodi avaliku sektori tellijad peavad olema kõigile teistele eeskujuks. Allianss ja IPT on vaid abinõud või vahendid uutmoodi, usaldusel põhineva kultuuri loomiseks ehituses.

Minu hinnangul aitavad need enamiku pikas vaates sõnastatud probleemide vastu, andes võimaluse kasutada läbi väärtusahela jooksvaid andmeid. Praegu hoitakse andmeid kinni, kardetakse ega taheta andmeid järgmisse lõiku saata. Kuna meie kombed on halvad, võidakse neid ära kasutada mitte projekti hüvanguks, vaid sinu vastu. Hindan seda väga tõsiseks probleemiks innovatsiooni ja digitaliseerimise puhul. Kui digitaliseerime vaid mingit lõiku väärtusahelast, ei jõua me kuhugi. Aga kogu ahela puhul on andmete paremal kasutamisel meeletu potentsiaal ressursse otstarbekamalt kasutada. Headel andmetel põhinev kommunikatsioon võimaldab ära hoida vastuolusid kogukondadega, et hõberemmelga lugu ei korduks.

Nii et jah, praegu läheb halvasti, aga meil on plaan.

Klaster annab teist aastat välja aasta teo ja aasta innovatsiooniprojekti auhinda, lisaks Tulevikutegija preemiat. Kuidas klastril läinud on, kas väärikaid nominente jätkub?

Oleme eestlastena kitsid kiitma ja tunnustama. Häid tegijaid leiab alati.

Muidugi liigume kogu aeg edasi, aga viimase aasta-kahe jooksul ei ole kogu digitaliseerimise areng kuhugi väga pööraselt kapanud.

Samas, Tulevikutegija konkursil osalenud EKA ja TalTechi töödes leidub täiesti kastist-välja-mõtlemist ja väga kihvte asju. See annab optimismi, et uusi tegijaid tuleb. Neile tuleb anda võimalus, mitte suruda aegunud tavadesse ja kommetesse.

Arvatakse, et populariseerime, teeme selgitustööd ja kohandame õppekavu ning siis ongi meie osa tehtud.

Paraku ei ole ehitussektori maine ühiskonnas kõrge. Võtame või vaktsiinilao, mille kohta riigikontrolör ütles, et viimane kui lüli, seejuures ka projekteerijad ja ehitajad, jooksis kaugelt lati alt läbi. Meist teatakse, et maksame ümbrikupalku, teeme praaklahendusi ... Ka me ise pole rahul, aga selle asemel, et lahendada asju kompleksselt, hakkame vastutust delegeerima projekti teistele osapooltele. Pidevalt oma positsiooni kaitsmine on üsna närvesööv tegevus. Keegi ei tea, mis on asja tähendus, aga töö tuleb teatud kuupäevaks ära teha. Ei ole materjale ega mehi, aga on leping.

Et noori talente ehitusse saada, peame võtma suure peegli ja vaatama, mis sealt vastu vaatab. Ausa pilguga vaadates paistab paljutki, mis noori talente üldse ei köida. Oleme küll inseneridena kõvad mehed ja naised, aga strateegilises mõttes ei mõtesta oma tegevust: miks meie töö on tähtis. Noored ei tule enam tööle, kui tegevus ei ole mõtestatud. Me ei oska inspireerida.

Lisaks ei osata ehituses sageli inimestega ümber käia. Firmati on see asi paranenud, aga kui läheme ahelasse, tehakse ikkagi asju seepärast, et on leping ja nii on alati tehtud. Mina ei usu, et noored viitsivad mitu korda tähenduseta asju teha. Keegi ei taha läbida viis aastat tõsist insenerikoolitust, et sattuda projektidesse, kus temaga inetult käitutakse.

Neil põhjustel ei tulegi noori peale. Kahjuks on õppekavade tegemine kergem kui oma käitumise, tõekspidamiste ja väärtushinnangute muutmine. Mina aga muud varianti ei näe.