Üle 90% Eesti territooriumist on saanud endale omaniku

1991. aastal algatatud maareformi peamine eesmärk oli anda maa tagasi eraomandisse, et luua eeldused selle tõhusamaks kasutamiseks ja heastada endistele maaomanikele ülekohus, mille Nõukogude võim oli maa sunniviisilise riigistamisega tekitanud.

 “Praktiliselt iga Eesti peret puudutanud ja eraomandil tuginevale turumajandusele aluse pannud maareformi võib suuresti lugeda lõppenuks. Omaniku on saanud üle 39 000 km² maast. Reformida on jäänud veel vähem kui kümnendik maast, enamik sellest jääb riigi omandisse,” selgitas keskkonnaminister Keit Pentus. “Eestist maaomanike ühiskonna kujundanud reform on ilmselt üks kõige enam meie hoiakuid ja majanduskeskkonda mõjutanud Eestis läbi viidud reforme.” “Enamus sõdu on peetud maade ja naiste pärast ja on heameel tõdeda, et Eestis sai maareform läbi viidud rahumeelselt,” ütles põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, kes oli maareformi alguse ajal Viljandi linnavalitsuses majandusnõunik-abilinnapea ning aastatel 1992-1993 Viljandi linnapea täites ka reformide eest vastutava abilinnapea ülesandeid. Ka oma hilisemates ametites on Seeder olnud tihedalt seotud maareformiga.

Seedri sõnul tegi maareform eestlastest taas omanikrahva ehk pandi alus eraomandusel põhinevale riigile. “Me oleme omal maal peremehed,” tähendas Seeder.

 1. oktoobri seisuga on maakatastrisse kantud 611 274 katastriüksust pindalaga 3 954 765,5 ha. Sellest ligi 1,5 miljonit ha (34,3%) on maareformi käigus tagastatud endistele või õigusjärgsetele omanikele. Ligi 980 tuhat ha (22,5%) on erastatud, 1,4 miljonit ha (32,9%) on jäetud riigi omandisse, ligi 34 tuhat ha (0,8%) antud munitsipaalomandisse ning alla 10% maast on katastrisse kandmata. Esimesed omanikud said maad tagasi 1992. aasta lõpus ja 1993. aasta alguses Järvamaal, Põlvamaal ja Võrumaal. 1993. aastast muutus kannete tegemine maakatastrisse juba pidevaks, suurem osa tagastavatest maaüksustest registreeriti aastatel 1995–2003. Veel reformimata maa koosneb osaliselt nn maareformi jääkidest. Tegemist on väikeste, oma kujult ebakorrapäraste juurdepääsuta ning loodusliku seisundi tõttu (liigniiske, võsastunud) väheväärtuslike aladega. „Üle poole sellistest maadest jäävad riigi omandisse – tegemist on looduskaitseliste piirangutega aladega, maardlatega, riigimetsaga jne,” ütles Maa-ameti peadirektori kohusetäitja Raivo Vallner.