Pertens: teedeehitusele eraldatud summadest ei piisa välisabi kaasfinantseerimiseks

Sellise olukorra tekkimisel on omad ajaloolised põhjused. Teeseaduse algne mõte oli, et laekuvast mootorkütuse aktsiisist 75% kasutatakse teehoiuks. Koos Euroopa Liidu abi vahenditest finantseeritavate projektide käivitamisega hakkas Rahandusministeerium käsitlema seda 75% lihtsalt ühe arvestusliku suurusena, mille sisse mahutati ka Euroopa Liidu abi vahendid.

See võimaldas riigieelarve koostamisel samas ulatuses rahalist ressurssi kasutada mingiks muuks otstarbeks. Ehk teisisõnu, Euroopa Liidu abi võrra vähendati iga-aastaselt mootorkütuse aktsiisist teehoiule suunatavaid omavahendeid. Seoses nüüdse riikliku kokkuhoiupoliitikaga, majandussurutise tulemusel tekkiva mootorkütuste aktsiisi alalaekumisega ja vajadusega Eestile eraldatud euroabi etteantud tähtajaks (2013.aasta) ära kasutada olemegi jõudnud praegusesse seisu.

Ennekõike tuleks teedeehitaja seisukohalt vaadatuna loobuda käsitlusest, et infrastruktuuri ehitamiseks antavat välisabi arvestatakse ülalkirjeldatud viisil 75% sisse, mis sisuliselt tähendab, et laekuvat mootorkütuse aktsiisi ei kasutata sihtotstarbeliselt ja mootorkütuste tarbija maksab seega kinni mitte ainult teehoiuga seotud ettevõtmisi, vaid ka mingeid muid kulutusi.

EIB  laenutaotluse juurde tagasi tulles kommenteeriksin, et vastava laenu võtmine praeguses seisus on hädavajalik. Ilma selleta ei ole praegu võimalik välisabi (ehk euroabi) projekte läbi viia ja tekib oht, et meile eraldatud euroabi jääbki kasutamata ja Euroopa Liit küsib selle ühel heal hetkel lihtsalt tagasi.

Teedeehituse sektor on praegu päris kriitilises seisus. Võrreldes 2008.aastaga vähenevad 2009.aastal teetööde mahud hinnanguliselt 40%. Tee-ettevõtjad koondavad oma töötajaid, vähendavad palku ja teevad üksteise võidu alapakkumisi, et natukenegi tööd saada ja tekkivale rahavoole tuginedes veel mõnda aega pildis püsida. Teedeehitajate poolt vaadatuna 2010 aasta ainuke lootus praeguse seisuga ongi europrojektidel. Kuna meie riigi majandus nii kiiresti eeldatavalt ei taastu, ei tasu arvestada, et ka järgneval paaril aastal olukord teedeehituses ilma euroabi kasutuselevõtuta märgatavalt paraneks. Ehk, päris paljude tee-ettevõtjate, aga ka materjalitootjate ja transpordifirmade  jaoks on välisabi projektide kiire käivitamine ja selleks riigipoolse omafinantseeringu leidmine (laenuga või ilma) ellujäämise küsimus. Ei ole põhjust arvata, et kogu kõnealune välisabi ja omafinantseering oleks seotud teedeehitusega, aga kindlasti on ka teedeehituse projektid programmis arvestaval kohal.