Tuleohtu põhjustab teadmatus

Nendes hoonetes, kus tulealaseid teadmisi on kõige vähem ehk sageli on probleemiks eramud või sellised arendused, kus arendajad pole varem ehitamisega väga kokku puutunud – ei jälgita projekti ega selle juures olevat seletuskirja, mille üheks osaks on tuleohutus. Eelkõige teadmatus on see, mis tuleohutuses rikkumisi ja tulevikus õnnetusi põhjustab.

Ise ehitajad ehitavad sageli ise ja oma ehitajatega. Sageli pole ka ehitusjärelevalvet. Projekti näol on tegu kas mingi esialgse projektiga või mis veel hullem variant, hoone ehitatakse üldse ilma projektita valmis ja alles hiljem hakatakse projekti tegema.

Üheks veaks on ka näiteks see, kui lähedale tehakse üksteisele hooned – reeglina peab olema hoonetevaheliseks kauguseks kaheksa meetrit, et tuli ei leviks kõrvalolevatele majadele liialt kiiresti.

Aga on olukordi, kus ehitatakse maja valmis ja siis ühel päeval tahetakse sinna juurde teha terrass. Kuna terrass on põlevast materjalist, tähendab see, et hoonetevaheline kaugus väheneb – minnakse seadusega vastuollu. Teisest küljest on tule levik kiirem ning sellega on tekitatud tuleohtlik olukord nii enda kui naabrite jaoks.

Toetudes päästemeeskondade praktikale, saab öelda, et korterelamute koridorides hoiustatakse jätkuvalt lastevankreid, jalgrattaid ja muud sellist, mis tähendab, et kui peaks puhkema tulekahju, ei saada ei majast välja ega pääse ka päästjad sisse. See on üks tavalisemaid vigu, mida tehakse, sest koridor peaks olema evakuatsioonitsoon. Ka korterites sees hoitakse ahjude ja kaminate ligidal kergesti süttivaid asju, mida teha ei tohiks.

Teine asi, mida sageli tehakse, on korstnate kipsiga katmine – korsten kui tuleohuallikas peab olema kahest küljest algusest lõpuni vaadeldav ehk selleks peavad olemas olema luugid, mida sageli kaetakse kipsiga, mis on küll ilus, aga pole ohutu.

Uudistes on räägitud näiteks üsna palju sellest, kuidas uued majad on põlema läinud vale moodulkorstna paigalduse tõttu. See tundub väga lihtne, tood jupid kohale, sõber paigaldab ja kõik on justkui hästi, aga ka seda peab tegema ohutult – midagi ei tohi üle kuumeneda ega materjal põlema minna. Kui veel korstnaga ühenduses olevat kaminat või ahju köetakse mitte päris õigesti või mitte päris õige küttega, on tulekahju kiire tulema ja neid juhtumeid on olnud.

Üks asi on dokumenatatsioon, mille järgi kõik võib olla justkui õigesti tehtud, aga ega paber ega kasutusluba põlengu korral aita.

Omanikujärelevalve võiks igal juhul olla. Ideaalis võiksid arhitekt ja teised oma ala spetsaialistid teha koostööd projekti loomisest alates – koostööd peaks tegema nii arhitekt kui ehituse omaniku järelevalve, miks mitte keerukama projekti puhul kaasata ka tuleohutusteemasid jälgiv järelevalve.

Kutsetunnistuste kohta on veebis info olemas ja seda tasub kontrollida. Oleme näinud näiteks korstnapühkimise akte ja ekspertiise, kus on korstnapühkija poolt kirjeldatud, et küttesüsteem on ohutu, kuigi kontrollitud on ainult ahju ja korstnat – küttesüsteem hõlmab tegelikult suuremat ulatust.

Kui maja on kahekordne, siis selle süttimisel teiselt korruselt välja hüppamine pole veel nii väga eluohtlik. Aga kohe, kui maja on kolmekordne, tekivad sellised lisaaspektid nagu kuidas kolmandalt korruselt alla saada ja kuidas päästja pääseks kolmandale korrusele ehk tõstatuvad majast väljapääsetavuse ja ligipääsetavuse küsimused.

Lisaks evakueerimisega seotud küsimustele tuleb mõelda, kuidas takistada tule liikumist esimeselt korruselt kolmandale korrusele.

Seega pole majale kolmanda korruse juurde ehitamine mitte lihtsalt äriprojekt, vaid sellega kaasnevad ka uued ja karmimad tuleohutusnõuded, mida peab ehitades järgima. Enne juurdeehituse alustamist peab muidugi olemas olema ka projekt ja luba, kuigi aeg-ajalt kipub ikka juhtuma sedagi, et korrused kerkivad enne peale ja alles hiljem hakatakse dokumentidega tegelema.

Lisaks tasub tähele panna, et kui on pööning, mis on kõrgem kui 600 millimeetrit, peab päästeametnik mahtuma sinna kustutama. Sageli tehakse pööningule luugid, nii et nõue on küll justkui täidetud, aga oluline on ka selle suurus – päästja peab pääsema pööningule täisvarustusega ligi.

Sarnane probleem valitseb ligipääsude osas korstnatele – tehakse midagi ära, et linnuke kirja saada, aga tegelikult ikkagi ligi ei pääse. See on tegelikult väga oluline ja mitte ainult paberi pärast. Kas soovitate valida pigem kinnisvara, kus asjad tuleohutusega on korras, selle asemel et valida probleemseid objekte, millele võib olla keerukas kasutusluba saada, kuna on ehitatud valesti? On pisivigu, mida on lihtne lahendada. Aga on ka keerulisemaid olukordi. Raskemad olukorrad võivad olla näiteks sellised, kus on ette nähtud tuletõkkesein, kus on kasutatud aknaid, mis ei ole tuletõkkeaknad ja mille välja vahetamine võib olla kulukas. Või siis on kamin ehitatud valesti või omaalgatuslikult paigaldatud ventilatsioonilõõri küttekorsten.

Ka pangad ja kindlustusfirmad on selles osas aina teadlikumad, sest tehakse koostööd ja jagatakse infot. Kui on nõuete vastu rikkumisi, võib muutuda probleemseks kindlustuskatte saamine – kui näiteks korteris on keris valesti paigaldatud ja sel põhjusel tekib põleng ning kindlustus selle tuvastab, ei pruugi kindlustuskaitset saada.

Arvatakse, et kinnisvara vahendada on väga lihtne, paned kuulutuse üles ja müüd. Samas võib olla, et maakler ei tea midagi, ei oska selliseid asju näha ega oska ka müüjat ega ostjat probleemide eest hoiatada. Olen kokku puutunud varjatud vigadega seotud kohtulahenditega, kus kumbki pool ei teadnud, et viga oli olemas. Kui oleks olnud vahendaja, kes oleks osanud inimesi spetsialisti poole pöörduma suunata, poleks probleeme tekkinud. Suunata võiks kasvõi kohalikust omavalitsusest üle küsima.

See oleks ideaalvariant, kui kaasatakse tuleohutusekspert algetapis ehk ta on projeketeerimise juures, aidates ehitusprojekti jaoks kirjutada tuleohutusseletuskirja. Lisaks on omanikujärelevalves tuleohutuseksperdid, kes jälgivad – nii jäävad ära vead ja hiljem suured ümberehitused. Kui on suured ja keerukamad, tuleohtlikud objektid, on mõistlik kaasata tuleohutusekspert.