Imre Leetma: Eesti ehitusmaastik on 25 aastaga oluliselt muutunud

Sellest lähtuvalt on žüriis olnud alati nii arhitektuuri- kui ka inseneeriapool, mida siis on omamoodi tasakaalustamas olnud ehitusajakirjanduse esindajad.

Konkurss“Aasta betoonehitis” on selles mõttes õnneliku ajalooga, et see peegeldab üsna mitmekülgselt Eesti ehitusmaastiku arengut viimase veerandsajandi jooksul. Igapäevaselt selle kõige keskel elades sageli ei hooma, kui palju on meie ruumiline keskkond muutunud, kui palju on ehitatud. Kui palju on uusi koolimaju, lasteaedu, haiglaid, kõrgkoolihooneid, muuseume ja arhiive, tehaseid, sildu, lautu ... Kõik nad on enamasti ehitatud tsemendist ja betoonist. Sest mingit sobivamat materjali – kvaliteedi ja hinna suhtes – ei ole inimkond seni suutnud välja mõelda.

Me ise arvame, et on väga hea, et võistlusse on kaasatud ka taristuehitus. Tänapäeva ühiskond oleks ju nende sildade, tunnelite, sadamate, tuulikute, lennuväljade, tunnelkollektorite, väetisehoidlate, silohoidlateta jne jne mõeldamatu.

Eesti on viimase veerandsajandi jooksul palju muutunud, saanud jõukamaks. See jõukus väljendub eriti hästi meie linnapildi ehitistes, järjest rohkem aga ka maal.

Meil on hea meel, et oleme ehitussektori osana olnud kaasas Eesti koolide uueks saamisel. Riigi ja arhitektide eestvedamisel on viimaste aastakümnete jooksul kodumaa pinnale kerkinud pikk rida uusi koolimaju, igaüks kordumatu arhitektuurilise lahendusega.

Naljakal kombel on neid uusi koolimaju nimetatud lausa luksuseks. Tegelikult väljendavad need unikaalprojektid ehk kõige ilmekamalt meie ühiskonna jõukuse kasvu ja pühendumist järeltulevatele põlvedele. Koos linnasüdamete renoveerimisalgatusega on Eesti uus koolimajade ehitamise programm rahvusvaheliselt tähelepanu väärinud ja veel enam väärima hakkav. See on asi, mis teeb Eesti tõeliselt suureks!

Mõnel Eestis kasutataval ehitusmaterjalil on tekkinud omad advokaadid, kohtunikud, riigikogu liikmed, oma ministeeriumini välja. Igal aastal eraldatakse sadu tuhandeid eurosid maksumaksja raha ühe ehitusmaterjali upitamiseks, teiste arvelt.

Viimastel aastatel on saanud järjest selgemaks, et need argumendid, millega seda ebavõrdset konkurentsi õigustatakse, on vildakatel jalgadel.

T ugevnevad need hääled, mis nõuavad tsemendile ja betoonile nn kliimapaneeli (ÜRO valitsustevaheline kliimapaneel (IPCC)) poolt“ määratud” süsinikujalajälje ümberarvutamist. Kliimateadlaste tehtud arvutused ei arvesta betooni suurt süsiniku taassidumise võimet ehk betooni karboniseerumist. Tuletagem kasvõi meelde seda segadust, mis viimastel aastatel Eesti metsade või turba ümber toimunud on. Tsemendi- ja betoonisektor ootab teadlastelt teaduslikult põhjendatud reaalseid numbreid – betooni tegelikust süsinikujalajäljest. Nii Eestis kui kaülemaailmselt. See teema on tegelikult laiemgi, puudutades ka teisi tsemendipõhiseid (lubi jne) ehitusmaterjale.

Betoon on endiselt enim kasutatav kodumaine ehitusmaterjal, ees seisavad tõsised väljakutsed selle keskkonnajalajälje vähendamiseks. Tsemendi- ja betoonisektoril on enda süsinikujalajälje vähendamiseks lahendused põhimõtteliselt olemas. Küsimus on selles, et kes need uued lahendused kinni maksab?