Riigikontroll: riigil puudub ülevaade soojusvarustuse olukorrast

Riigikontroll hindas auditi käigus, kas riigi tegevus on taganud soojusvarustuse, eelkõige kaugkütte jätkusuutliku arengu.

Riigikontroll leidis, et riigil tervikuna ja paljudel omavalistustel puudub ülevaade soojusvarustuse, eriti kaugkütte olukorrast. Näiteks pole teada, kui  pikad on kaugkütte soojusvõrgud, kui suur on torustikus tekkiv soojuskadu ja palju on vaja investeerida soojusvõrgu korrastamiseks. Osaliselt on see info olemas nii Konkurentsiametil kui ka omavalitsustel, kuid riiklik statistika neid andmeid ei kajasta.

Soojamajanduse arengukava ning meetmeid kaugküttesüsteemide efektiivsemaks muutmiseks ja jätkusuutliku arengu tagamiseks pole välja töötatud. Optimaalselt projekteeritud ning heas korras soojusvõrgu soojuskadu peaks jääma 10% piirimaile, Eestis on see aga keskmiselt üle 20%. Ilma kütmiseks läinud soojuse maksavad kinni aga tarbijad.

Paljud tarbijad on sunnitud ostma kaugküttesoojust, kuigi pole teada, kas see on soodsam ning toodetud ja jaotatud efektiivsemalt kui alternatiivsetest allikatest (nt lokaalsed katlad, soojuspumbad) toodetud soojus. KOVide küsitlusest selgus, et 89% juhtudest on kaugküttepiirkonnad kehtestatud enamasti ilma katlamajade ja soojusvõrkude seisukorda, investeeringute vajadust ja jätkusuutlikkust (nt tarbijate arv praegu ja tulevikus) välja selgitamata, alternatiivseid küttelahendusi kaalumata ning veendumata, et kaugküte on piirkonnas odavaim ja parim soojuse saamise viis. Seetõttu on piirkonnad tõenäoliselt kehtestatud ka sinna, kus kaugküte ei ole soodsaim ja kõige keskkonnasõbralikum

kütmisviis.

Riik ei ole kaugkütteseadusega määranud kindlaks, milline on jätkusuutlik kaugküttepiirkond. Kaugküttepiirkonnas elamine tähendab, et kaugküttesoojuse tarbimine on kohustuslik ka siis, kui see pole parim ja soodsaim viis soojusvarustuseks. Seega peavad elanikud kinni maksma ka ebaefektiivselt toodetud ja jaotatud soojuse. 36 võrgupiirkonnas 164-st oli kaugküttesoojus kallim kui elektriga toodetud soojus.

.Soojuse tootmine sõltub ligikaudu 50% ulatuses imporditavatest kütustest. Ainuüksi Venemaalt tarnitava maagaasi osa oli statistikaameti andmetel 2009. aastal 44%. Energiamajanduse arengukava kohaselt tuleb aastaks 2020 saavutada olukord, et ühegi kütuse osakaal ei moodusta soojuse bilansis rohkem kui 30%.

Suures  ulatuses maagaasist sõltumine võib ohustada soojusega varustamise kindlust, kui kütusevarustuse katkemise korral pole võimalik katlamajades kohe kasutusele võtta reserv- või asenduskütust. Näiteks maagaasi ei olegi võimalik reservi koguda ning ainus võimalus katlamajadel gaasivarustuse katkemise korral soojus tagada

Eesti elanikest 60% tarbib kaugkütet: soojust, mis on toodetud katlamajas või elektrijaamas ja jaotatud soojusvõrkude kaudu tarbijatele. Eestis nagu mujalgi Ida-Euroopas on kaugküttesüsteemid enamjaolt projekteeritud ja ehitatud aastakümneid tagasi suurte elamualade kütmiseks ja praegusest suurema mahuga tootmise tarvis, arvestamata elektri ja soojuse koostootmise ja madalama kütteväärtusega kütuse kasutamise vajadust.

Praegune soojuse tarbimine on paljudes piirkondades projekteeritust oluliselt väiksem, seetõttu jahtub katlamajas kuumutatud vesi liiga jämedas torus enne tarbijani jõudmist maha ja tekib soojuskadu. Kuna kaugkütte tootmisseadmeid ja soojusvõrke ei ole igal pool vajalikus mahus uuendada suudetud, ei ole soojuse tootmine ega ka selle jaotamine paljudes piirkondades efektiivne ja põhjustab suuri kadusid.

Kaugkütteseaduse kohaselt on kaugküttepiirkondade elanikud üldjuhul kohustatud tarbima kaugküttesoojust, kuigi selle maksumusest võib sageli moodustada üle 20% soojuskadu. 2009. aastal maksid tarbijad soojusvõrkude soojuskao eest Riigikontrolli hinnangul kokku üle 689 miljoni krooni.