Hankija teatamiskohustus riigihangete seaduses

Praktikas on mitmeid vaidlusi tekitanud küsimus, kuidas tõlgendada riigihangete seaduse § 54 lg-t 1 ehk, mida tähendab hankija kohustus teavitada pakkujat tema suhtes tehtud otsustest. Oluline on see seetõttu, et RHS § 69 lg-s 1 sisalduv kohustuslik hankelepingu sõlmimise ooteaeg hakkab kulgema pärast RHS § 54 lg-s 1 sätestatud teavitamiskohustuse täitmist.

RHS § 54 lg 1 sätestab, et hankija esitab pakkujatele või taotlejatele viivitamata, kuid mitte hiljem kui kolme tööpäeva jooksul kirjalikult teate pakkuja või taotleja hankemenetlusest kõrvaldamise otsusest, pakkuja või taotleja kvalifitseerimise otsusest, pakkuja või taotleja kvalifitseerimata jätmise otsusest, pakkumuse tagasilükkamise otsusest, kõigi pakkumuste tagasilükkamise otsusest, käesoleva seaduse § 65 lõikes 4 nimetatud otsusest, pakkumuse vastavaks tunnistamise otsusest ja pakkumuse edukaks tunnistamise otsusest koos pakkujate või taotlejate nimedega, kelle või kelle pakkumuse suhtes vastav otsus tehti, samuti põhjustest, miks otsustati hankeleping või raamleping jätta sõlmimata või hankemenetlust uuesti alustada.

Mitmed pakkujad on eeldanud, et teavitamine eeltoodud sätte tähenduses hõlmab ka hankija põhjenduste teatavaks tegemist ehk teavitamise saab üksnes siis lugeda teostatuks, kui pakkujal on olemas kogu teave, mida ta vajab hankija otsuse õiguspärasuse üle otsustamiseks (ja vaidlustuse koostamiseks).

Kohtupraktikas ei ole selline lähenemine pooldamist leidnud. Tänaseks on asutud seisukohale, et teavitamine tähendabki nende andmete teatavaks tegemist, mis on RHS § 54 lg-s 1 otsesõnu sätestatud. Selline teave annab pakkujale reaalse võimaluse oma õigusi kaitsta isegi olukorras, kus ainuüksi teates sisalduva info põhjal pole võimalik vaidlustust esitada. Taolist seisukohta põhjendatakse asjaoluga, et RHS § 54 lg 2 p 3 kohaselt peab hankija iga vastavaks tunnistatud pakkumuse esitanud pakkuja nõudmisel kirjalikult kolme tööpäeva jooksul taotluse saamisest arvates esitama edukat pakkumust iseloomustavad andmed ja selle eelised tema pakkumusega võrreldes.

Selle seisukoha üle võib vaielda ja tuua vastukaaluks põhjenduse, et kui pakkujale on antud RHS § 117 lg-s 1 ja § 121 lg-s 1 võimalus esitada vaidlustus 7 tööpäeva jooksul, siis tähendab see seda, et pakkuja peab saama 7 päeva mõelda ja koostada vaidlustust ehk loogiliselt võetuna – pakkujale peavad olema teada kõik asjaolud ja põhjendused, et vaidlustuse esitamise otsus langetada. Nagu öeldud, siis kohtupraktikas on leidnud tunnustamist siiski arusaam, et kui pakkujale on minimaalne teave (RHS § 54 lg 1 sätestabki minimaalse teabe) teatavaks tehtud, siis hakkab tähtaeg kulgema. Pakkuja asi on seejärel koheselt hankijalt RHS § 54 lg 2 p-s 3 sätestatud korras põhjendusi nõuda ning 4 järelejäänud tööpäeva jooksul vaidlustus esitada.

Autori hinnangul tuleks eeltoodud arusaama valguses käsitleda kõiki RHS-s sätestatud tähtaegu. Kui pakkujal tekib kahtlus, kas ehk mõni seaduses sätestatud tähtaeg ei ole hakanud kulgema tuleks lähtuda eeldusest, et on ja planeerida oma edasine tegevus sellest johtuvalt.