Korterit müüa soovivad eraisikud pakuvad järelmaksu

„Kinnisvaramüüjad on valmis ostjatega tegema võimalusel kompromisse – pool rahast täna, pool näiteks kahe aasta jooksul,” selgitab Daniel-Aleksander Chasan Pindi Kinnisvarast. „Sellist skeemi pakuvad peamiselt müüjad, kelle laenukoormus pole suur, kuid kellel on muul põhjusel vaja kinnisvara alt kiirelt raha kätte saada.”

Kuna viimastel kuudel on tehingute arv varasemast oluliselt madalam olnud, püüavad aktiivsed müüjad võimalusel ise ära lahendada ostjate põhiprobleemi – finantseerimist. Müüjad võtavad kreeditori rolli ning lepivad alguses ostusummast näiteks poolega, vahel ka vähemaga. Ostjal on aga võimalus vara kohe enda kasutusse saada, samal ajal on võimalik edasi lükata laenuvõtmist ning seeläbi püsikohustuste teket.

„Lisaks on jooksvate kulude vähendamise eesmärgil omanikud valmis kokku leppima, et ostu-müügitehing sooritatakse teatud perioodi jooksul, seni aga kasutab ostja korterit kui üürnik – tasub kommunaalkulud ning ka kokkulepitud ulatuses üüri,” lisab Chasan. 

Tema sõnul on samuti ka eraisikutest müüjaid, kes võimaldavad ostjale varem vaid arendajate poolt pakutud optsioonivõimalust – potentsiaalne ostja üürib korterit, igakuine üürisumma tasaarveldatakse kokkulepitud müügihinnast, vara tähtaegselt ostmata jättes jääb aga üürisumma omanikule kulude katteks.

Näiteks Tallinnas Lauteri tänaval asuva neljatoalise korteri puhul pakkus seal elav perekond ostjale tehingu tingimuseks, et pool summast tasutakse kohe, pool aga kahe aasta möödudes, mil olukord turul eeldatavalt stabiilsem. Loomulikult käis kokkuleppega kaasas notariaalne leping, mille kohaselt jääb kuni viimase osamakse tasumiseni vara müüja nimele, kuid kinnistusraamatusse tehakse eelmärge antud tehingu kohta kohe pärast lepingu allkirjastamist.

Samas on ette tulnud ka juhuseid, kus müüjad on valmis jätkuvalt tegema nii öelda aumeheliku kokkuleppe – annad 100 000 krooni kohe, küll ülejäänuga vaatame hiljem.

„Soovitan niisuguseid kokkuleppeid mitte sõlmida – sellise tehingu õiguspädevuse tagamiseks ei piisa isegi lihtkirjalikust lepingust, rääkimata viinaklaasi taga tehtud suulisest kokkuleppest, mis kehvemal juhul on hommikuks osapooltel meelest läinud,” manitseb Daniel-Aleksander Chasan. „Kõikide õiguste tagamiseks on kõige otstarbekam tehing vormistada notariaalselt ning tingimusega, et vara jääb kuni võla tasumiseni müüja nimele. Vastasel juhul võib tekkida olukord, kus omanik on sisuliselt müünud vara poole hinnaga ning teist poolt peab ta nõudma hakkama kohtu kaudu.”