Salum: See on kahjuks jätkuv probleem. Erinevalt Soomest pole meil miinimumhindu kehtestatud ja kui ettevõtjalt tuleb pakkumus, mille kvalifitseerumisnõuded on täidetud ja ettevõte on kinnitanud, et pakkumus on reaalne, ei jää meil muud üle kui seda aktsepteerida.
Sirk: Alapakkumine pole sisuliselt päris õige termin. Töövõtja ju ise kinnitab, et ta on kõikide kuludega oma hinnapakkumises arvestanud. Kui pakkumine tuleb alla eelarve, küsime üle, kas pole tehtud juhuslikult arvutustes viga ja kas pakkuja on kõikide kuludega arvestanud.
Salum: Jah, kui pakkumusest paistab välja, et see on kõvasti allapoole õiget taset, siis säärase üleküsimise peale on ka loobutud, öeldud et, vabandust, arvutusviga. Me pole alapakkumistest absoluutselt huvitatud: ütleme alati kõigile, et tehke õiglasi pakkumisi, räägime seda nii järelevalvele, projekteerijale kui ka ehitajale.
Sirk: Sõnum on tõesti kõigile: pakkuge õiget hinda! Maanteeamet ei suru seda alla, see on turg, mis selleks sunnib.
Salum: Keegi pole suutnud ka väärtuspõhiseid hankeid käivitada ja realiseerida, need pole õnnestunud. Täidetakse ikkagi ära formaalsed väärtuspõhised põhimõtted ja ikkagi tuleb sama tulemus.
Ometi on Riigi Kinnisvara AS viinud läbi Riigiarhiivi väärtuspõhine ehitushanke, mida küll läbikukkunuks pidada ei saa?
Mainisite võrdse kohtlemise printsiipi. Isegi kui see printsiip iseenesest kehtib, kurdavad mitmed teedeehitajad selle üle, et seda pole kõigile osapooltele suudetud selgitada. Nõustute selle kriitikaga?
Mille juures olete järeleandmatumad ja kus jällegi võiksid ettevõtted kompromissikohti rohkem otsida?