Majanduslik soodus - kas hangete hindamiskriteeriumite paradigma on muutunud?

Nimelt, et pakkumuste hindamisel peaks edaspidi olema majanduslik soodsus reegel, mitte erand. Leiame ju meediastki pidevalt üleskutseid mitte valida pakkujaid vaid madalama hinna alusel. Ometi räägib statistika teist keelt: enam kui 80% kõikidest hankemenetlustest viiakse aasta-aastalt endiselt läbi madalaima hinna alusel. Ent vaatame lähemalt, kas direktiivide ja eelnõu valguses on siiski põhjust rääkida põhimõttelisest muudatusest õigusnormi tasandil ja millised võiksid olla mõjud hankepraktikale tulevikus.

Vaadates kehtivat riigihangete seadust, siis selle tekst nimetab pakkumuste hindamise kontekstis samuti esimesena majanduslikku soodsust ning üksnes seejärel madalaimat hinda. Seejuures täpsustab riigihangete seadus, et madalaima hinna alusel võib eduka pakkumuse valida vaid juhul, kui sellise pakkumuse majanduslik soodsus sõltub üksnes hinnast. Vaadates nii direktiivi kui ka uut eelnõu, ei ole selles osas midagi muutunud. Tõsi, direktiiv ja eelnõu räägivad sellest, et pakkumusi tuleb hinnata majandusliku soodsuse alusel, kuid puuduvad takistused kehtestamaks ainsaks hindamiskriteeriumiks madalaimat hinda. Seepärast on muudatus kosmeetiline, millel eeldatavasti ei saa olla tuntavat mõju hankepraktika kujunemisele.

Küll aga on nii uutes hankedirektiivides kui ka riigihangete seaduse eelnõus kodifitseeritud Euroopa Kohtu praktika küsimuses, kas ja millistel tingimustel saab majandusliku soodsuse hindamiskriteeriumina kasutada pakkuja spetsialiste iseloomustavaid omadusi. Kuigi varem on Euroopa Kohus (C 532/06 Lianakis) kategooriliselt eitanud hankijate õigust hinnata pakkumuse hindamisel ka pakkujate spetsialistide omadusi, viidates, et seda tuleks teha kvalifitseerimise etapis, siis viimane Euroopa Kohtu otsus (C 601/13 Ambisig) on liberaalsem. Nimelt kinnitas Euroopa Kohus, et iseäranis intellektuaalset panust nõudvate teenuste puhul võib hindamisel arvestada ka teenust pakkuva meeskonna koosseisu ja meeskonnaliikmete eelnevat kogemust, kui sellel on tõendatav mõju hangitava teenuse kvaliteedile.

Euroopa Kohtu vastav seisukoht on nüüd fikseeritud ka uutes ELi hankedirektiivides ning ka uues riigihangete seaduse eelnõus. Selguse huvides tuleb aga meelde tuletada, et võimalus tugineda nii teenuse kui ka ehitustööde puhul spetsialisti eelnevale kogemusele on sätestatud juba ka praegu kehtivas riigihangete seaduses. Hankepraktikas on iseäranis ehitustööde hangetes spetsialistide eelneva kogemuse kasutamisel hindamiskriteeriumina esinenud vaidlusi, kas ja kuidas saab spetsialisti eelnev kogemus ikkagi hangitava ehitustöö kvaliteeti mõjutada, et spetsialisti eelnev kogemus saaks olla õiguspärane hindamiskriteerium. Riigihangete vaidlustuskomisjon ja kohtud on siiamaani valdavalt asunud seisukohale, et vähemalt ehitustööde puhul ei saa spetsialisti pikem töökogemus üldiselt olla selline hindamiskriteerium, millel oleks tõendatav mõju ehitustöö kvaliteedile. Kui hankija leiab, et hangitava ehitustöö nõuetekohase tegemise eelduseks on spetsialisti teatava pikkusega töökogemus, siis tuleks see kehtestada kvalifitseerimistingimusena.

Vaidlustus- ja kohtupraktika pinnalt on samuti selge, et valdavalt välditakse majandusliku soodsuse hindamiskriteeriume põhjusel, et muud hindamiskriteeriumid peale hinna pole kas piisavalt selged, ei võimalda objektiivset hindamist või puudub neil õiguspärane seos hangitava teenusega või teenuse majandusliku soodsusega. Tihtipeale toimub hankemenetluse läbiviimine niigi ajalise surve olukorras ning hankija jaoks on oluline juba hankedokumentide koostamisel vältida võimalikke tulevasi vaidlustusi. Paraku kipub majandusliku soodsuse hindamiskriteeriumite kasutamine madalaima hinna asemel vaidlustuste tõenäosust suurendama.

Kokkuvõttes tuleb ilmselt tõdeda, et hankepraktikas hindamiskriteeriumite kasutamisel uued direktiivid ega uus riigihangete seaduse eelnõu suuri muudatusi endaga kaasa pigem ei too.

Autor: Kristina Laarmaa Advokaadibüroo VARUL vandeadvokaat