Õigus valida - võtta või jätta?
Pettai soovitab enne pärandi vastuvõtmise või loobumise otsustamist välja selgitada, millest pärandvara täpselt koosneb. Selleks saab andmeid küsida kohtult, notarilt või muudelt isikutelt, kelle valduses pärandvara on. „Meeles tuleb pidada, et kui pärandvarast ei piisa pärandaja kohustuste täitmiseks, peab pärija need kohustused täitma enda varast,“ osutab advokaat võimalikele kulutustele.
Seda olukorda saab aga vältida, kui pärast pärandi vastuvõtmist nõuda pärandavara inventuuri tegemist, milleks tuleb esitada pärimisasja menetlevale notarile avaldus ning notar määrab inventuuri tegijaks kohtutäituri. Kuni pärandi vastuvõtmiseni, samuti inventuuri tegemise ajal ei või võlausaldaja nõuda pärijalt pärandaja kohustuse täitmist. Kui pärandist ei piisa pärandaja kohustuste täitmiseks, võib pärija algatada ka pärandi pankroti, lisab notar Mesikäpp.
Mis on loobumise hind?
Kahtlemata võib selliste asjaolude selgumisel tekkida inimesel mõte tülikast kingitusest loobuda, seda enam, kui kinnisvara väärtus või vajadus selle järele ei kaalu üles vaeva ega võimalikke kulutusi. Taolise valiku ees seisis ka Silva Kiili, kes sai koos vennaga pärandiks korteri.
„Pärast esimest uurimistööd selgus, et korteri omandamine läheb kallimaks kui sellest lahtisaamine, sest see asus endise tööstuslinna sotsialistlikus linnaosas, mille elanikkonna moodustavad praeguseks peamiselt pensionärid ja kus iga kolmanda korteri aken on laudadega kinni löödud,“ meenutab Kiili esimesi pärijaks saamise elamusi. Lisaks korterile said õde-venda pärandiks ka garaaži, mis oli arvel vallasvarana ning millega polnud seetõttu võimalik mingeid tehinguid teha, sest kohalik omavalitsus oli garaažidealuse maa jätnud inimestele kinnistamata. Boonusena nukrutses garaažis auto aastast 1957, millest nõgesed sõna otseses mõttes läbi olid kasvanud. Kiili tunnistab, et pärast sellist pärandiinventuuri tekkis paratamatult soov kasutada paragrahvi pealkirjaga „Pärandist loobumine“.
Loobumine on aga pikk ja aeganõudev protseduur, sest sama peavad alanevas järjestuses tegema kõik sugulased - lapsed, isa, ema, vennad, õed, onud, tädid, nende lapsed ja lapselapsed, kuni kõik lülid otsa saavad. „Kõigil tuleb kulutada oma aega ja raha, rääkimata sellest, et alaealiste laste puhul on oma sõna sekka öelda ka veel kohalikul omavalitsusel. Teades situatsiooni, ei tahtnud me vennaga sugulastele halba soovida,“ räägib Kiili põhjustest, miks nad vennaga pärandi vastu võtta otsustasid.
Tänaseks on see saaga pärast paljude ametnike uste kulutamist, dokumentide vormistamist ja erinevate tasude maksmist lõppenud – garaaži müügist saadud rahaga said kaetud pärimiskulud ja protsessi vältel kogunenud korteri kommunaalkulud, korterile leiti aga uus omanik, kes oli nõus selle kinkelepinguga vastu võtma. Kahe linna vahet sõitmisele läinud bensiini- ja ajakulu kirjutab Kiili korstnasse. „Meil läks veel hästi. Tean tuttavaid, kes siiani sama probleemiga samas linnas maadlevad,“ ütleb naine.